Kiire pilk mu postituste ajaloole ja tuleb välja, et ma PEAN septembrikuu jooksul 16 postitust tegema. Kes aru ei saa, miks, feilib.
Suvi on läbi.. ja veel milline suvi! Kõigest sellest, mis toimunud on, võiks ühe paraja seebika kirjutada. Ma ei räägi ainult endast. Enamuse mu lähedaste suvi oli draamat täis. Paljusid ei saa ma enam kunagi sama pilguga vaadata. Paljud on saanud lähedasemaks, mõned kaugenenud. Mitmeid jään igatsema, aga kõigest, KÕIGEST hoolimata ei kahetse ma midagi.
Mind võib süüdistada kõiges, milles iganes tahetakse. Ma võtan kõik omaks. Esimest korda elus tunnen ma, et ma seisan küllalt kindlal pinnal, et mitte kokku vajuda, kui midagi juhtub, kui mingi osa mu maailmast alt hüppab. Ma EI ole tugev, kuid lõpuks on mu ümber inimesed, kes on seotud minuga otse ja mitte kellegi kaudu, ja selle teadmisega võin ma kasvõi tulest, veest ja vasktorudest läbi minna.
Eelmise aasta esimesel septembril saatsin ma endale kirja, mille ma vastavalt eile kätte sain. Kiri oli täis hirmu eesoleva ees ja soovi hoida kinni sellest, mis oli, sellest, millest ma siiski lahti lasin. Hirmu enam pole. Mingi rahu ma kõigest hoolimata siiski saavutanud olen.
Elu on ilus.
Kui sa seda loed, siis tea, et sa oled mulle kallis.
Kuigi on olemas ka alternatiivne variant: Kust kurat sa mu blogisse sattusid?! See on neile, kelle siinkäimisest ma ei tea, kuid kes võiksid sellest mulle küll teada anda, sest ma olenks õnnelik, kui ma teaks, kellele ma kirjutan.
Suvi on läbi.. ja veel milline suvi! Kõigest sellest, mis toimunud on, võiks ühe paraja seebika kirjutada. Ma ei räägi ainult endast. Enamuse mu lähedaste suvi oli draamat täis. Paljusid ei saa ma enam kunagi sama pilguga vaadata. Paljud on saanud lähedasemaks, mõned kaugenenud. Mitmeid jään igatsema, aga kõigest, KÕIGEST hoolimata ei kahetse ma midagi.
Mind võib süüdistada kõiges, milles iganes tahetakse. Ma võtan kõik omaks. Esimest korda elus tunnen ma, et ma seisan küllalt kindlal pinnal, et mitte kokku vajuda, kui midagi juhtub, kui mingi osa mu maailmast alt hüppab. Ma EI ole tugev, kuid lõpuks on mu ümber inimesed, kes on seotud minuga otse ja mitte kellegi kaudu, ja selle teadmisega võin ma kasvõi tulest, veest ja vasktorudest läbi minna.
Eelmise aasta esimesel septembril saatsin ma endale kirja, mille ma vastavalt eile kätte sain. Kiri oli täis hirmu eesoleva ees ja soovi hoida kinni sellest, mis oli, sellest, millest ma siiski lahti lasin. Hirmu enam pole. Mingi rahu ma kõigest hoolimata siiski saavutanud olen.
Elu on ilus.
Kui sa seda loed, siis tea, et sa oled mulle kallis.
Kuigi on olemas ka alternatiivne variant: Kust kurat sa mu blogisse sattusid?! See on neile, kelle siinkäimisest ma ei tea, kuid kes võiksid sellest mulle küll teada anda, sest ma olenks õnnelik, kui ma teaks, kellele ma kirjutan.
5 comments:
Ma feilin. Miks sul neid 16 postitust semptembris vaja on?
* ► September (??)
* ► August (8)
* ► July (4)
* ► June (2)
* ► May (1)
On sellest abi?
oh sind küll, valdu.
Aga jah, umbes poole aasta pärast või nii, pead juba hea mitu postitust päevas tegema, et tempos püsida :P
geomeetriline jada FTW
Poole aasta pärast? Vaata kindlasti seda videot:
http://www.youtube.com/watch?v=F-QA2rkpBSY
Kahe kuuga peaks juba tegema 2 postitust päevas, poole aastaga rohkem kui 33 postitust päevas. Aritmeetika on vahva. :)
Tahtsid,teada,kes sinu blogi loeb ? Nüüd sii tead kes. Mina. Nüüd peaks tulema hirmuäratav ja verd tarretav naer,aga usu ma ei taha sind ehmatada pigem öelda: Someone watching you. Soovitus : teadmine tapab inimesi,teadmatus aitab elada.
Post a Comment