Niisiis. Kes veel ei teadnud, siis ma olen nüüdsest neeger. Täiskohaga. Laskudes tehnilistesse pisiasjadesse, siis IT-tehnik Tallinna Ülikoolis.
Hetkel seisnevad minu töökohustused valmisolekus probleeme lahendada. Aga probleeme ei ole ja pikapeale hakkab siin kohutavalt igav. Ma juba ootan, et ma saaks oma klassi, mida hallata. Siis ma veedan seal paar päeva confides kõik arvutid nii, et mu kallid filoloogid (minu klass on keelteteaduste majas) ei saaks midagi pahasti teha.
Järgmine kord tuleb meelde jätta, et läpakas on vaja kindlasti kaasa võtta.
Kusjuures mul on läpakal uus aku. Eelmine pidas uuena vastu 2,5 tundi keskpärast kasutamst, praguseks jõudis asi 25 minutini. Uus aku pidas eile vastu 2,5 tundi tugevat mängimist, täna hommikul 4,5 tundi keskmist kasutamist ja niisama vegeteerides ulatub kestvus vast kuue tunnini, aga see nõuab veel veidi katsetamist.
Tegelikult peaks ma õppimisega tegelema, aga motivatsioonipuudus kasvab juba üle pea. Ainuke asi, mida nagu tahaks teha on matemaatika (antud olukorras siis Tõenäosusteooria ja Matemaatiline Statistika), aga mul pole kaasas materjale, kus on ülesanded kirjas, mis teha vaja. Eks ma siis ootan, et keegi, kes sellist infot omab, kättesaadavaks muutuks.
Muidu on elu kahtlaselt ilus. Kuigi mul on tunne, et ma olen paljud olulised inimesed nn unarusse jätnud. Aga eks vaatab.. Eks ma ürita seda (lähi?)tulevikus korvata. Pealegi on esimese palga puhul vaja niikuinii varsti pidu korraldada. Mitte et ma teaks, kus ja kuidas a seda teha plaanin...
Tegelikult ma peaks helistama kinnisvaraosakonda, sest mu kood, millega ruume valve alt ära võtta, ei tööta endiselt, aga ma ei julge/taha/viitsi seda veel teha.
PS: 16 postitust on siiski utoopiline. Aga oma ilusat kahe astmete rida tuleb hoida... Kas ma teen siis jälle kaheksa postitust või hakkan sama rida pidi jälle alla ronima? See viimane eeldaks asjade kustutamist, mis on välistatud. Las kogu maailm näeb minu hullumeelsusi! Jääb siis vast kaheksa. Kaks veel pole mingi probleem.
Hetkel seisnevad minu töökohustused valmisolekus probleeme lahendada. Aga probleeme ei ole ja pikapeale hakkab siin kohutavalt igav. Ma juba ootan, et ma saaks oma klassi, mida hallata. Siis ma veedan seal paar päeva confides kõik arvutid nii, et mu kallid filoloogid (minu klass on keelteteaduste majas) ei saaks midagi pahasti teha.
Järgmine kord tuleb meelde jätta, et läpakas on vaja kindlasti kaasa võtta.
Kusjuures mul on läpakal uus aku. Eelmine pidas uuena vastu 2,5 tundi keskpärast kasutamst, praguseks jõudis asi 25 minutini. Uus aku pidas eile vastu 2,5 tundi tugevat mängimist, täna hommikul 4,5 tundi keskmist kasutamist ja niisama vegeteerides ulatub kestvus vast kuue tunnini, aga see nõuab veel veidi katsetamist.
Tegelikult peaks ma õppimisega tegelema, aga motivatsioonipuudus kasvab juba üle pea. Ainuke asi, mida nagu tahaks teha on matemaatika (antud olukorras siis Tõenäosusteooria ja Matemaatiline Statistika), aga mul pole kaasas materjale, kus on ülesanded kirjas, mis teha vaja. Eks ma siis ootan, et keegi, kes sellist infot omab, kättesaadavaks muutuks.
Muidu on elu kahtlaselt ilus. Kuigi mul on tunne, et ma olen paljud olulised inimesed nn unarusse jätnud. Aga eks vaatab.. Eks ma ürita seda (lähi?)tulevikus korvata. Pealegi on esimese palga puhul vaja niikuinii varsti pidu korraldada. Mitte et ma teaks, kus ja kuidas a seda teha plaanin...
Tegelikult ma peaks helistama kinnisvaraosakonda, sest mu kood, millega ruume valve alt ära võtta, ei tööta endiselt, aga ma ei julge/taha/viitsi seda veel teha.
PS: 16 postitust on siiski utoopiline. Aga oma ilusat kahe astmete rida tuleb hoida... Kas ma teen siis jälle kaheksa postitust või hakkan sama rida pidi jälle alla ronima? See viimane eeldaks asjade kustutamist, mis on välistatud. Las kogu maailm näeb minu hullumeelsusi! Jääb siis vast kaheksa. Kaks veel pole mingi probleem.
No comments:
Post a Comment