Yet Another Dream

Tekkis tahtmine kirjutada siia ühest igiammusest unenäost. Unenäost, mida ma nägin rohkem kui 10 aastat tagasi, aga mis mind siiani vahel painab.

Olen õnne tänava magamistoas vanemate voodi peal. Aknast Paistab päikseline ilm. Tuba on täiesti normaalne, aga voodi tundub millegi pärast veidike liiga pehme, meenutades veidi vesivoodit. Mu kõrval lesib mu ema. Naeratades pöördub ta minu poole ja ütleb: "Tule minuga kaasa! Sulle meeldiks seal." Ma ei saa aru, millest ta räägib. Vaadates talle näkku, mõistan ma äkitselt, et see ei ole mu ema. Jah, tal on kõik samad tunnused, aga miski on väga valesti. Tunnen järsku hirmu. See kõik on unennägu! Ma tahan üles ärgata! Paanikas hakkan pead vastu seina taguma, üritan pea ees voodi pealt maha hüpata ning karjun...ja lõpuks ma ärkan üles.
Tuba on sama, aga voodi on veel pehmem. Ma vajuks justkui voodi sisse. Inimene, kes mu kõrval lamab, ei meenuta enam mu ema, kuid ma tean, et see on sama isik, kes ennegi. Miski temas on kohutavalt ebainimlik. Uuesti kutsub ta mind endaga kaasa. Uuesti valdab mind paanika. Kasutan samu võtteid ülesärkamiseks.
Kolmas kord. Sama tuba. Me istume põrandal voodi all, voodi ise vaid kujutisena meie ümber. Ta ei meenuta enam isegi mitte inimest. Nägu, mis minu poole vaatab, on pidevas muutumises. "Tule minuga kaasa!" Seekord ma ei tunne hirmu. Ma vaatan talle otse näkku. "Ei." Olustik muutub kuidagi tumedamaks. Õhus on tunda pettumust.. kurbust? Hetkeks meenutab olend mu kõrval jälle mu ema: "Tuleb aeg, mil sa soovid, et sa oleks teisiti vastanud." Ja ma ärkan üles päris maailma.

Umbes aasta pärast seda algas mu vanemate lahutus, aeg, mida ma nimetan oma õnneliku lapsepõlve lõpuks. Tal oli õigus. Korduvalt ja kirglikult kahetsesin ma, et ma kaasa ei läinud.

Unenäod on mulle alati millegipärast olulised tundunud. Mu Pegasus on ka unenäost pärit, aga sellest mõnes teises postituses.