Mul on nüüd veel rohkem mööblit. Lisaks raamaturiiulile, mis sai Tartust ära toodud, muretsesin ma oma tuppa ka kaks punutud korvi. Kui ma siia mööbli sisse sain, mõtlesin ma, et oleks äge, kui mul oleks mingisugune korv, kuhu näiteks kotte sisse panna, aga alles laupäeval poes sain ma aru, et neid korve pidigi algusest peale kaks olema ja nad just need on need korvid, millest ma kogu aeg mõelnud olen. Nüüd on mu sisustus veelgi lähemal ideaalile.
Nüüd tahaksin rääkida õpetliku loo ühest vihmaussist, kelle ma täna tapsin majaesise koristamise käigus. Bioloogiaalaseid ebatäpsusi palun ignoreerida.
Vihmauss Albert elas rahulikult ühe *insert your favorite plant here* juure all. Kogu elu oli ta uuristanud teed läbi mulla, aga alati olid ta käigud jõudnud tagasi selle taime alla, sest seal oli ju ometi ta kodu.
Kord aga tundis Albert midagi veidrat. Läbi mulla hakkas imbuma vett. Mitte sellises väikses ja meeldivas koguses, mis tegi mulla alati meeldivalt sõmeraks ja läbipääsetavaks, vaid lämmatavalt palju. Vihmauss ei suutnud seda enam taluda. Ta jättis oma kallikssaanud kodu seljataha ja ronis maapinnale.
Oi kui palju vett seal oli. Paanikas kaotas Albert pea ja roomas läbi vee esimese lehe alla, mis ette jäi. Tema õnnetuseks oli see leht aga täpselt kõnnitee ääres ning ei möödunud kaua, kui juba tuli hiiglaslik luud seda lehte minema pühkima.
Albert tundis valu. Või vähemalt nii ta arvas, sest loodus polnud teda erilise tundlikusega just õnnistanud. Ta tundis õhku endast mööda vihisevat ja siis kukkumist. Järgmisel hetkel oli meie kangelane juba suures lehehunnikus.
Kuhjas oli aga veel keegi. Albert tundis enda kõrval liikumist ja nägi teist vihmaussi. Tundes kergendust, et ta pole ainus sellises olukorras, roomas ta kaaslasele lähemale. Just siis, kui ta ennast parasjagu teisele vihmaussile külje alla surus, avastas Albert tema juures midagi imelikku. Vihmauss oli poolik!
Albert, loomult sõbralik rõngussike, tahtis kaaslast lohutada, kuid siis, kui ta veelgi lähemale ronis, hakkas ta tajuma, et tema liikumine on kuidagi kahtlaselt raskendatud. Kombates mõttes oma limast keha, tundis ta, et ka tema kehast on pool puudu.
Vihmauss, kelle vastu ta ennast hõõrunud oli, oli ta oma tagumine pool.
Kui Albert oleks olnud inimene, oleks ta nüüd iiveldust tundnud.
Kui Albert oleks olnud inimene, oleks ta karjudes minema jooksnud.
Kui Albert oleks olnud inimene, oleks ta ennast maha lasknud.
Aga Albert ei olnud inimene. Täies rahus paartitus ta oma endise kehaosaga ja mõlemad läksid oma teed ning uuritsasid elupäevade lõpuni mulda.
Koju ei läinud Albert enam kunagi.
Nüüd tahaksin rääkida õpetliku loo ühest vihmaussist, kelle ma täna tapsin majaesise koristamise käigus. Bioloogiaalaseid ebatäpsusi palun ignoreerida.
Vihmauss Albert elas rahulikult ühe *insert your favorite plant here* juure all. Kogu elu oli ta uuristanud teed läbi mulla, aga alati olid ta käigud jõudnud tagasi selle taime alla, sest seal oli ju ometi ta kodu.
Kord aga tundis Albert midagi veidrat. Läbi mulla hakkas imbuma vett. Mitte sellises väikses ja meeldivas koguses, mis tegi mulla alati meeldivalt sõmeraks ja läbipääsetavaks, vaid lämmatavalt palju. Vihmauss ei suutnud seda enam taluda. Ta jättis oma kallikssaanud kodu seljataha ja ronis maapinnale.
Oi kui palju vett seal oli. Paanikas kaotas Albert pea ja roomas läbi vee esimese lehe alla, mis ette jäi. Tema õnnetuseks oli see leht aga täpselt kõnnitee ääres ning ei möödunud kaua, kui juba tuli hiiglaslik luud seda lehte minema pühkima.
Albert tundis valu. Või vähemalt nii ta arvas, sest loodus polnud teda erilise tundlikusega just õnnistanud. Ta tundis õhku endast mööda vihisevat ja siis kukkumist. Järgmisel hetkel oli meie kangelane juba suures lehehunnikus.
Kuhjas oli aga veel keegi. Albert tundis enda kõrval liikumist ja nägi teist vihmaussi. Tundes kergendust, et ta pole ainus sellises olukorras, roomas ta kaaslasele lähemale. Just siis, kui ta ennast parasjagu teisele vihmaussile külje alla surus, avastas Albert tema juures midagi imelikku. Vihmauss oli poolik!
Albert, loomult sõbralik rõngussike, tahtis kaaslast lohutada, kuid siis, kui ta veelgi lähemale ronis, hakkas ta tajuma, et tema liikumine on kuidagi kahtlaselt raskendatud. Kombates mõttes oma limast keha, tundis ta, et ka tema kehast on pool puudu.
Vihmauss, kelle vastu ta ennast hõõrunud oli, oli ta oma tagumine pool.
Kui Albert oleks olnud inimene, oleks ta nüüd iiveldust tundnud.
Kui Albert oleks olnud inimene, oleks ta karjudes minema jooksnud.
Kui Albert oleks olnud inimene, oleks ta ennast maha lasknud.
Aga Albert ei olnud inimene. Täies rahus paartitus ta oma endise kehaosaga ja mõlemad läksid oma teed ning uuritsasid elupäevade lõpuni mulda.
Koju ei läinud Albert enam kunagi.
No comments:
Post a Comment