Led by a Dream

But man had been created with a hole in his heart, a hole that no power, riches, or knowledge could fill.

(filmijärgne võimetus eesti keeles kirjutada)
And I do feel the hole. Except that I try to fill it not with power nor knowledge, but love. Meaning love in any sense but the most common one - not a kind of romantic affection one feels for a certain person but something overwhelmingly big felt for the whole world, for every living creature, for every single little detail in life.
This is something I have felt in my dreams. The very reason I find dreams important to me. In real life, though, such feelings are distant, unreachable, but still somewhat real. That's enough to live on, to shine, but never enough to fill the emptiness inside.
I tend to cry at the end of movies far too often. That's not because I'm touched by the shitty happy endings Hollywood spoils every good movie with, but because the characters, although so far from reality itself, seem to feel something more real I could ever even imagine.
So I countinue to dream...

Mõtlemine hakkab jälle eesti keele peale tagasi pöörduma.. nagu on näha ka sellest, et mu inglise keele taseme langusest teksti jooksul, aga pole hullu. Vahepeal on isegi tore midagi hetkeemotsiooni ajel kirjutada ja sel hetkel tundsin ma ennast inglise keeles mugavamalt.
Juttu ei tasu päris tõsiselt ka võtta. See oli lihstalt midagi, mis tuli kirja panna.
Igastahes tuleks nüüd veidi vist selgitada, millest selline öine bullshitting tingitud on. Nimelt ei olnud mul väikseimatki plaani vaadata sellist filmi nagu Hellboy 2: The Golden Army, kuid päris mõnda aega tagasi nägin ma selle treilerit. Ka see ei tekitanud minus huvi, aga tõenäoliselt fikseerisin ma oma peas ära mõne pildi sellest, sest alles paar ööd tagasi nägin ma just selle filmi ühte tegelast - Prints Nuadat - unes.
Unenäo sisu ei ole just eriti oluline, kuid ta jättis mulle nii sügava mulje, et ma pidin seda filmi nägema. Veider on see, et ma isegi ei pettunud. Väga mitmes mõttes oli ta täpselt samasugune nagu minu uneski. Ta tundis valu, sest tema maailm oli kokkukukkumise äärel, rikutud inimeste isekuse ja ahnuse tõttu. Kokkuvõttes on mul jälle päris palju, millele mõelda. Mis on muidugi halb, sest ma pean ärakama umbes kahe tunni pärast.
Ahjaa - filmi nimitegelane, kes tegelikult peaks selle filmi "lahedaks" tegema, feilib täielikult imho.

Kes veel pole veendunud minu vaimse tervise puudulikkuses, võib nüüd rahulikumalt hingata, sest jällegi kord olen ma siia väga segast juttu kirjutanud. Asi võib muidugi kellaajas ka olla...