Liability

Ma väga tahaks midagi siia kirjutada. Algust olen teinud juba mitu-mitu korda, aga sõnad ei tule lihstalt välja...

Elu on imelik. IGAV, aga imelik. Tõepoolest kuluks natuke draamat ära, kuigi ma seda hiljem kahetseksin. Tundub, nagu ma ei oleks võimaline paigal seisma. Vaja on kuhugi poole liikuda - kas edasi või siis tagasi, aga liikuda.
Ma istun tööl. Nagu umbes iga päev. Mängin HoN-i või dotat või brausin niisama. Koolis käin kordades vähem, kui ma peaksin, aga ma nagu ei hooli enam. Kodus on liiga tihti üleüldist vaikimist, aga vähemalt ma ei ärritu enam asjade peale nii lihtsalt... või, noh, ärritun, aga ei reageeri üle. Vahepeal nagu toimub midagi siin või seal, aga midagi uut ei ole.
Reisist kajama jäänud vabadusetunne on täielikult vaibunud. Eks oma osa ole siin ka tööl, mis on kõige tuimestavam asi, mida ma oma elu jooksul kogenud olen!

Ma igatsen inimesi enda ümber. Kõiki neid, keda ma peaaegu perekonnaks pean. Tartu on kaugel ja erinevatel põhjustel ei saa ma minna üritustele, kuhu ma väga tahaksin. Aga ärge mind veel ära unutage, ma vajan teid! ._.

There Is So Much More

Niih. Viimane päev siin. Ma olen tehniliselt juba hostelist välja kirjutatud, aga ma hängin ikka veel siin, sest vihma sajab - esimest korda mu siinviibimise ajal kusjuures. Mul pole 6rna aimugi, mis ma siis teen, kui netiaeg läbi saab...
Igastahes pole ma paar päeva midagi kirjutanud ja eks ma siis üritan viimased päevad kiiresti kokku v6tta.

Kolmapäeval käisin ma kinos Potterit vaatamas. Kinoelamus oli vägev. Nimelt ei olnud see maja mitte kinoks disainitud vaid teatriks. Saal oli ülisuur, igasugu nikerdatud r6duäärte (jah, seal oli 8 r6du) ja laemaalingutega. Akustika oli suurepärane - ikkagi teater - ja ekraan poole suurem kui üksi teine, mida ma oma elus näinud olen. Suurepärane kinoelamus.

Neljapäeval - üleeile - sai see teaduskeskus ka ära külastatud. Kuigi enamjaolt lastele m6eldud, oli seal äärmiselt huvitavaid asju, millest ma küll üldse rääkida ei viitsi.
Samal 6htul sain Genky ja Taneliga kokku. Nad nimelt hääletasid ennast siiamaile. Käisime siis nende ja selle hollandalsega, kelle juures nad poolkogemata öömaja said, 6lut joomas.

Reedel käisime koos nendega tasuta tuuril Amsterdamis, kust ma pidin küll poole pealt ära minema, et Alkmaari juustulaadale j6uda.... Sinna ma aga ei j6udnud, sest selleks ajaks, kui ma Alkmaaris maandusin, oli laat juba läbi. Oleks pidanud ikka kellaagu ka vaatama.
Siiski oli see väike linn Amsterdamist 60km p6hjapool äärmiselt ilus ja armas koht - meenutas isegi veidi Tartut. Nauke jalutasin seal ja siis istusin ja vaatasin tänavateatrit kuni Liannel töö l6ppes ja me l6puks kokku saime. Teda nägin ma viimati kolm aastat tagasi WT rahvusvaheise fännklubi kokkutulekul. Käisime koos söömas ja tegime lolli nalja.
Pärast käisin ta väiksest tudengikorteris ka, mis oli k6ige ilusamas naabruskonnas, mida ma näinud olen. Väiksed k6rvtiasetsevad kahekordsed majad väikeste lilli täis aedadega nende ees, kus istusid naabrid sellistel armsatel vanaaegsetel pinkidel ja tervitasid möödaminejaid. Majade aknad eendisd väljapoole ja sees olid m6nusad suured aknalauad, kus sai istuda. Oi, kuidas ma olin kade.

Igastahes on mul palju rohkem rääkida, aga netiaega napib (mul hakkab raha ka otsa saama ja ma parem kulutan seda toidu peale) ning ega ma tegelikult väga ei viitsi ka.Homme 6htul olen juba kodus ja v6in isiklikult rääkida asjadest, mis juhtunud on.
Ma pole ostnud ühtegi suveniiri ning teinud umbes kolm pilti oma telefoniga, aga siiski... See on olnud üks parimaid puhkusi mu elus.

Amsterdam - Pain & Dissapointment & Jewish Brazilian DJ

Ma p6lesin eile rannas ära. K6ik kohad, mis see suvi veel punased olnud pole, on nüüd punased. Oleks vist pidanud päiksekreemi ostma. Ei ole just väga tore, kui inimesed arvavad, et ma punastan pidevalt...

Minu ettekujutus Amsterdamist kui üldisel puhtast linnast on lootusetult purunenud. Päeval on k6ik veel normaalne, aga 6htul on täiesti tavaline näha prahihunnikuid kuulsatel väljakutel v6i siis kümnete kaupa tühjasid 6llepurke koos paari purjus kohalikuga toidupoe ees. Veidral kombel on punaste laternate linnaosa (jah, see ei ole tänav vaid linnaosa) k6ige puhtam ja turvalisem koht, kus 6htuti üldse olla.

Minu toas elutsevad brasiillased on praeguseks jalga lasknud. Kaks neist lahkusid juba eile ja neid asendab nüüd üks äärmiselt lolli juttu ajav ameerika paarike, kes ei ole endiselt (pärast 17 päeva Euroopas ringi tuuritamist), et Euroopa ei ole riik, mille riigikeeleks on prantsuse keel. Pealegi neile ei meeldi kassid.

Eile 6htul oli hostel täiesti tühi, sest k6ik läksid kuhugi välja. K6ikide tubade peale olin kohal ainult mina (päiksest kurnatud ja mängisin DSiga) ning üks paljudest brasiillastest, kes samuti oli nende kahtalste inimeste hulgas, kes üksi reisivad. Igastahes me naersime selle üle, et me oleme heidikud ja läksime 6lut jooma.

Tüüp osutus Brasiilia päritolu juudiks, kes enamuse ajast elab Iisraelis ning töötab DJ-na. Minu ja mu väikse eelarve 6nneks n6udis tema oma kultuurile vihjates, et ta peab mulle 6lled välja tegema. Mis tähendas, et ma j6in ühe 6lle asemel (mille ma olen eelarvesse arvestanud) kuus 6lut. Aga otse loomulikult olid need pisikesed - veerandiliitrised - Heinekenid ning ma jäin l6puni enam-vähem kaineks. Seega pidin ma oma kaaslase tagasi Hostelisse eskortima, sest ta ise enam ei suutnud. N6rgad brasiillased.... Lisaks pidin ma teda korra lööma, sest ta hakkas purjus peaga lähenemiskatseid tegema. Enne seda oli isegi m6nus.

Täna olen ma siiani.. maganud ja niisama puhanud. Homme hommikul on plaan NEMOsse minna, mis on mingi teaduskeskusevärk. Tänaseid plaane ei ole. Huvitav, kes täidavad kolm tühja voodit mu toas? Need ameeriklasd läivad mulle närvidele...

Amsterdam's Minorities & Beach Adventures

Niih. Räägiks nüüd pikemalt eilsest päevast. Hommikul läksin liikvele vahetult pärast blogipostituse kirjutamist, ehk siis üheksa paiku hommikul. Jalutasin niisama ringi, aga siis tuli pähe kohalik täiturg üles otsida. Seiklsein ja seiklsin ja kohale ma j6udsin... just sellisel m6nusal ajal, et turiste veel polnud. Täitsa huviavaid asju oli seal, kuigi suur os a neist nägi välja nagu oleks need turistidelt kokku varastatud. Müüjad olid ka vastavad.

Kuigi algselt oli plaanis paadiga minna sinna, ma hoopis jalutasin Heinekeni muuseumi, mis kujunes ootamatult huvitavaks, kuid ma ei viitsi sellest rääkida. Vaadake parem seda.

Amstrdami liiklus on KOHUTAV. Jalakäija on ilmselges vähemuses ning peab pidevalt p6iklsema autode, trammide ja jalgrataste vahel, sest neil k6igil on oma s6idurajad ja kunagi ei saa aru, kust need lähevad. K6nniteid tihti ei ole. Jalgrattaid on siin k6igist asjadest k6ige rohkem. JAlgrattaparklad on omaette vaatamisväärsus. Seal ei ole mitte kümned v6i sajad vaid tuhanded jalgrattad... ja need k6ik näevad veel nii ühesugused välja ka...

Tagasi eilse pëva juurde. 6htul käiksin jalgsiekskursioonil punaste laternate tänaval. See oli k6ige ägedam tuur, kus ma kunagi käinud olen, sest giid oli lihtsalt geniaalne oma kahtlase huumorimeelega ning k6iksugu lugudega. "Vaatamsväärsused" ise ei olnud küll päris minu maitse järgi, kuid kogu tuur oli väga hariv ja nalajaks. Näiteks kas te teadsite, mis on siniste laternate tänaval? Seal on ka tüdrukud, kuid väikeste... lisadega allpool vööd.

Geibaarid on ilma akende ning raudustega kohad. K6ige huvitavam oli muidugi baar nimega Cockring, mille teise korruse kohta giid t6i meile analoogi Indiana Jonesi mailt:

-Indy, why is the floor moving?
-It's not floor that's moving - it's SNAKES!
...
Although it isn't snakes there.

Pärast tuuri sai m6ned dringid tehtud seal osalejatega, aga sellest ma ka ei viitsi rääkida.

Minu hostelitoas on brasiillaste invansioon. Nimelt eile mainitud kaks t6mmut poissi ja must tütarlaps osutusid brasiillastega ja hongkonglased asendusid samuti t6mmu paarikesega samalt maalt. Nad räägivad omavahel k6vasti, aga muidu on nad päris toredad.

Täna käisin Zandvoortis rannas. Ilm on päikseline ja vesi oli soe, kuigi ujujaid nappis. Ma ise käisin vaid korra ujumas, sest teine kord, kui oli plaan vette minna, nägin ma kaldaleuhutud meduusi, kes oli umbes mu pea suurune. Ei olnud enam väga soovi vette minna. Ja siis ma k6ndisin umbes 10 kilomeetrit mööda veepiiri kuni kuivaks sain.

Ega vist rohkem polegi rääkida... L6petuseks kaks tsitaati eilsest päevast:

Does Estonia have many Christamas tree forersts?

Come in and I'll show you exactly what you can do with a banana.

Amsterdam - First Night

Ma just ärkasin kolmeteisttunnisest unest. Eelmine öö jäi reisimise t6ttu vahele, aga nüüd olen ma Amsterdamis ja see klaver feilib.

Tagasiminnes on reis umbes 10 tunni v6rra lühem... sest umbes nii palju pidin ma ernevates kohtades ootama. Vähemalt oli DS kaasas ja tegevusetuses 6nnestus mul Hiragana omandada.

Esimene jalutuskäik kohapeal viis mind eksikombel punaste laternate tänavale, mis ei olnudki nii kole. Oma raamatupoodi ma ei leidnudki...

Hostel on m6nus. Kitsad järsud trepid viivad kuhugi vanalinna katusekorterisse ja tuba jagan ma kahe ägeda asiaadiga (Hong Kongist originaalis) kahe t6mmu poisi ja ühe päris musta tüdrukuga. Tänaseid plaane ei ole veel teinud. V6ib-olla lähen Heninekeni muuseum-tehasesse, v6ib-olla mujale... v6i hängin niisama ringi.

6hus on vabadus. Ilm on ilus. Kirjutan homme uuesti.

Dragon on the sea

Räägiks siis järjekordsest unenäost. Järjekordselt selline, mis tekitas mus piisavalt sügavat emotsiooni, et mitte tahta seda unustada. Samuti pani mõtlema.

Tulevik. Järjekordne postapokalüptiline maailm. Kõik, kes on minu jaoks praegu olulised, on selles tulevikus surnud, kuid nad on liiga olulised, et surnuks jääda. Me peame ju ometi maailma päästma.
Me sünnime uuesti (tuleb välja, et ka mina olin surnud), kuid teistsugustena. Meil on ... võimed ning teadmised, mida varem ei olnud. Me oleme draakonid ja me laulame keeles, mida keegi ei mõista.
Esimesel kohtumisel uuestisündinuina ei tunne paljud meist üksteist - ega tegelikult ennastki - sellisena ära. Me lamame tundide kaupa ülisuurel diivanil ning räägime oma minevikust ning missioonist.
Just siis, kui me oleme otsustanud oma "saatuse" täide viia, tulevad maskides mehed ning püüavad kõik draakonid peale minu väikestesse silindritesse (me olime veel noored, pisikesed draakonid). Silindrid paigutatakse allveelaeva, igaüks eri kambrikesse, mille ülesandeks on hävitada nii silinder kui selle sisu, kui vang peaks üritama oma võimeid kasutada.
Kuid see ei takista neid laulmast. Ma ujun allveelaeva ümber ja tunnen nende laulu läbi kogu seda valu, mida maailm tunneb.
Järsku sähvatab valgus ja ma ei ole enam seal.
Ma kõnnin Tartus mööda Võru tänavat. Miski ütleb mulle, et ma olen 15-aastane ja ma lähen koju. Siis tuleb mulle meelde aga tegelik minevik, kus kodu jääb hoopis teise suunda. Õnne tänavalt, kuhu ma parasjagu kõnnin, kolisime me ära siis, kui ma olin 10 või 11... ning vahetult pärast seda hakkas mu vanemate lahutus.
Aga äkki...?
Ma kõnnin kiiremini. Jõuan Kastani tänava ristile ning teisel pool teed ma näen neid. Minu vanemad, kes hoiavad käest kinni. Sellist vaatepilti pole ma vist oma elus kordagi näinud. Ma jooksen üle tee ning kallistan neid. Nad on veidi üllatunud, sest see tuli ootamatult, kuid siiski õnnelikud ning me lähme koju.
Kodus on kõik samamoodi nagu ma mäletan, kuid on näha, et seal on remonti tehtud. Minnes läbi köögi, mõtlen ma, et see peab olema unenägu. Ainuke asi, mis paneb mind selles kahtlema on see, et ma ärkvel olles ei suuda meenutada Õnne tänava kodu nii detailselt kui ma siis nägin.
Nagu selles veendumiseks vaatan ma elutoa nurka, kus elab seesama ämblik, keda ma kunagi kartsin. Avan baarikapi ukse ja näen harjumuspärst peeglit ning ukse siseküljel sedasama küünelakieemaldaja jälge, mille ma sinna kunagi jätsin.
Kõik on liiga ilus, et olla tõsi. Ma arvan, et ma elasin seal päris kaua, enne kui ma tulevikuteema emaga rääkides üles tõstsin.
Raske oli veenda teda selles, et ma pole hulluks läinud, kuid ma arvan, et lõpuks jäi ta seda uskuma. Ma rääkisin talle paljust, kuid enamjaolt ainult oma alternatiivsest lähitulevikust. Sellest, kuidas ma kooli lõpetan, kuidas Tallinnas elan, kuidas Venemaa korraldab 2009 aasta Eurovisiooni. Väga õrnalt puudutasin ka maagiat ning laule, mis koosnevad puhtast emotsioonist.
Ja ta küsis mult, kas ma tahan minna tagasi.

Umbes siis ma ärkasin, kuid küsimus jäi mõtteisse kõlama. Kui mul oleks see valik, kas ma valiks siis turvalise, mitte enneaegselt lõppenud lapsepõlvega mineviku või tuleviku, kus on puhtad tunded, ja maagia, kuid ka traagika ning surm?
Algselt tundus see küsimus lihtne - ma valiks ilma isegi pikemalt mõtlemata tuleviku... kuid samas... kas ma teeks ka siis sellise valiku, kui minevlik oleks olnud selline, nagu ma seda nägin?

Not that good with people

Põhjuseid, miks ma erinevas suuruses seltkonnas hakkama ei saa.

1. Neljasilmavestlused ehk mina kellegagi kahekesi. See sõltub nüüd väga inimesest, kellega ma koos olen. Liiga palju on inimesi, kellega koos olles tunnen ma ennast kohmetult, leidmata jututeemat või vältides käimasolevat. Just siis tekivad mul kõnedefektid ning ma võin eriti kahtlasi asju öelda. Poolenisti naljaga peetud vestlused on veel nauditavadki, kuid kui midagi tõsist on arutamisel, tekib mul tahtmine põgeneda. Et leida väljapääsu, suudab mu mõistus välja mõelda kohutavas koguses valesid, mida ettekäändeks tuua, mis mulle isenesest ei meeldi ning mida ma hiljem kahetsen, kuid antud olukorras on need vajalikud. Kuigi minu jaoks on inimese tundma õppimise seisukohalt temaga kahekesi jäämine väga oluline, ei saa ma sellega hakkama. Kui üldse, siis ehk juhul, kui on häid neutraalseid (kuid huvitavaid) jututeemasid või konkreetset tegevust. Lisaks kõigele muule ei suuda ma kunagi ära otsustada, kust lähevad piirid vestluse intiimsuse (nii vaimse kui füüsilise) suhtes ning siit tekivad juba uued probleemid. Muidugi on ka erandeid. Ühega neist elan ma pragu koos ja tõenäoliselt on see erandlikkus ka üks põhjustest. Kuid siiski pean ma paluma, et sa ei mõistaks mind hukka, kui ma ei jõua/suuda/oska veeta sinu seltskonnas pikalt aega ning otsin ettekäändeid. Ma üritan ennast parandada, aga mingid psühholoogilised tõkked on siiski ees.
2. Väike seltskond ehk kolm kuni viis inimest. See on kõigist kõige ohtlikum. Ma kaotan kontrolli enda üle ning välja tuleb idiootne vajadus välja paista, "särada". Ma räägin liiga palju, liiga kiiresti, liiga kõvasti, liiga kahtlastest teemadest. Väike kogus alkoholi võimendab seda veel drastiliselt (kuigi natuke suurem toob juba kontrolli tagasi, sest mul on vajadus mitte välja näidata, et ma purjus olen ning üritan seega käituda "normaalselt"). Hiljem sellele mõeldes, saan ma sellest ise ka aru, kuid seltskonnas unustan ma ennast täiesti. Seda on mulle ka korduvalt meelde tuletatud, selle peale solvutud, mind vihatud. Peab olema väga spetsiifiline seltskond, et mind pikemaajaliselt taluda. Minevikukogemus näitab, et selliseid on vähe. Siit ka põhjus, miks ma olen enamuse oma elust olnud seltskondadest välja jäetud ning kaotanud ka palju minu jaoks olulisi inimesi. Muidugi olen ma arenenud, õppinud ennast veidi tagasi hoidma. Enamust teist, kes seda loevad, ei tunnegi mind nii kaua, et teada, kui tüütu ma olla võin, kuid ilmselt on kõik seda mingil määral tähele pannud. Ma vabandan iga sellise olukorra pärast.
3. Suurem seltskond ehk kuus kuni paarkümmend inimest. Ma kardan. Ei ole haruldased nähud, kus mind on leitud mõnest nurgast või väiksest kõrvalruumist või isegi õuest puu otsast omaette istumas või näiteks lugemas. Kui ma ei leia endale väiksemat seltskonda/vestlusgruppi kusagil veidigi eraldatud kohas, tekib paanika. Samas on sellist küllaltki raske leida, sest liiga tihti tunnen ma, et ma ei ole teatud gruppi oodatud, või ei suuda piisavalt kiireti sisse sulanduda. Eriti ebameeldiv on veel olukord, kus ma olen ürituse korraldaja ja/või enamuse nende inimestega seotud. Siis kipun ma ringi käima ning vaatama, kas kõigil on ikka lõbus, endale üldse mingit koha leidmata. Siin on alkohol isegi kasuks. See aitab mul ennast ka kuhugi vestlusringi või mõne tegevuse juurde sisse pressida ning veidigi statsionaarsemaks jääda, kuid siis tekivad juba teised probleemid (v.t punkt 2)
4. Massid ehk suur seltskond võõraid inimesi, k.a üritused kuid ka niisama rahvast täis kohad. Olles kellegagi koos, klammerdun ma selle isiku külge, tähele panemata oma ümber toimuvat. Üksi olles tuleb jälle esile soov välja paista. Mitte küll enam samas mõttes nagu väikses seltskonnas, vaid pigem üritan ma iga keharakuga edasi anda sõnumit "Jah, ma olen üksi, aga ma olen sellega rahul ja saan imehästi hakkama!".... mis on otse loomulikult vale. Üksi suuremas kohas olles tekivad uued kompleksid, mis kokkuvõtes seisnevad selles, et ma üritan käituda igas mõttes nii, nagu minu mõistuse järgi "õige" oleks. Eriti masendav on, et mu mõte on pidevalt hõivatud selega, kas ma paistan kõrvaltvaatajale just selline, nagu ma sel hetkel tahan. Muidugi tuleb siit välja arvata olukorrad, kus mul on mingi konkreetne eesmärk (näiteks minna toidupoodi ja osta süüa), aga kui mul on näiteks niisama vaba aega linnas või olen ma sattunud üksi mõnele üritusele, on asi ikka päris paha.
   

Mida siit nüüd järeldada? Äkki ma peaksingi veetma vaba aega arvuti taga istudes suheldes inimestega vaid neti teel (oh wait.. selle oleks ka võinud eraldi punkti panna - mul on sellega ka probleem)... või üldse mitte.
Samas on mul seda vaja. Väga. Eriti praegu, kus ma tunnen ennast enamustest seltskondadest, mis mulle viimasel ajal oluliseks saanud on, väljajäetuna. Asi võib olla muidugi selles, et ma elan hetkel Tallinnas. Tõenäolisemalt olen ma jälle paljud asjad ära rikkunud. Oh well.. ma peaksin sellega juba ära harjuma.


PS: Paluks kommentaare kõrvaltvaataja seisukohast.
PS2: Jah, mul on vist jälle emotuju.
PS3: PlayStation 3