Ehk on mainimisväärt sellised linnad, nagu Firenze, Viin ja Brno, aga nendes ei teinud me muud, kui jalutasime ringi ja sõime jäätist. Süsteem, et sõidame linna äärde autoga ja pargime/ööbime seal ning linnas sees käime metrooga, toimis endiselt imehästi.
Nüüd aga autosõidust. Ma sain kohutavalt palju juhtida. Lisaks kuuele tunnile järjest sõitmisele Roomast Firenzesse, jäi minu kaela (minupoolse kaasabiga XD) ka pool tagasisõidust. Viimase all mõtlen ma nimelt sõitu Brnost Tallinnasse, mida oli ~24 tundi järjest, sest me ei viitsinud magama minna.
Autoroolis oleks ei väsita mind üldse. Kui on hea muusika, võin ma sõita pmst lõputult. Peas ei ole samal ajal muud, kui liiklus, laulusõnad ja vajadusel ka vestlus kaaslastega. Kõik muud mõtted on nii meeldivalt pinnapealsed, et need ei valmista üldse muret. Muidugi SAAN ma roolis tõsiseid mõtteid ka mõelda, aga minu suure sõitmisvajaduse taga olgii see, et ma ei mõtleks.
Huvitavaid fakte:
1. Poola kiirteed sakivad ja nende peal on vägagi lühikese ettehoiatusega valgusfoorid!
2. Suurim kõrgus, kus me Alpe läbides olime, oli 1337 meetrit merepinnast.
3. GPS on ideaalseim reisikaaslane ever!
4. Berliini metroo omas ära Rooma, Firenze ja Viini.
5. Kui lisaks magamatusele olla ka söömata, jõuab veel kauem sõita.
6. Järgmine kord võtan ma taolise reisi üksi ette. Kuigi see oleks hoopis teistsugune ja oluliselt pikem.
7. Kummikommid omavad suurt toiteväärtust.
8. Inimestele sünnipäevakingituste leidmine pole just eriti lihtne... tõdesin ma proovides seda teha seitsmendas linnas.
9. Ma olin kogu seltskonnas kõige suurem netisõltlane.
10. Mul pole enam ideid, mida kirjutada, aga 10 on ilus ümar number.
Kui mul tekib öösel suur kirjutamistuju, siis tuleb siia üks huvitav postitus olukorrast kodumail, aga seda ainult siis, kui kell on palju ja mõtllemisvõime näheneb nullile.
No comments:
Post a Comment