Täna algab kahenädalane reis läbi Euroopa sihtpunktiga Itaalia. Ma ei tea, kas ma olen närvis või mitte, aga niisama istumine, kott kaelas ja kõik asjad viimseni pakitud, on küll suhteliselt masendav. Nimelt sai väljasõit pandud kella kümneks hommikul, aga mul pole õrna aimugi, kus maal teised ärkamise ja tulemisega on. Lihtsalt ilus lootus, et saab enne lõunat minema.
Kui veab, siis ma hakkan isegi reisipäevikut pidama, mida ma igal ettejuhtuval võimalusel ja siia postitan. Mitte et ma sellistes asjades eriti järjepidev oleks...
Ma ei saanud hakkama kõige sirgeks ajamisega enne reisi. Aga ma ei hakka selle peale mõtlemagi järgmise kahe nädala jooksul. Ei taha veel tasakaalu rikkuda. Edasilükkamine on vist minu loomuses, aga praegune olukord on veel enam-vähem üleelatav, aga tulevik... seda ma ei tea, mis saab.
Kui palju filme, kui palju raamatuid on inimestest, kes leiavad oma tõelise hingesugulase, kellega elavad "õnnelikult elupäevade lõpuni". Samas see vist isegi toimib päriselus. Vaadates Gekit ja Patricku võib isegi täiuslikusesse uskuda. Nad on koos elanud kaks aastat ja hoolimata pisikestest probleemidest on nad igas aspektis pühendunud ja... õnnelikud. Ja mitte esimest korda tunnen ma, kuidas kadeduse rohelus sisse lööb. Mina ei oska muud, kui olulistele inimestele haiget teha.
Lõpetuseks tsitaat Katharine Kerr'i "Daggerspell'ist" (mis on põhimõtteliselt raamatu lõpp, ning kui keegi eales plaanib seda lugeda, siis WARNING: MAJOR SPOILERS!)
And the gods could do what they wanted, she decided. She'd always lived a single day at a time, simply because she'd never had any choice but to live that way. The long road streches into mist, Cullyn always said, and no one can see the end of it. She had Rhodry and her freedom to ride. As she fell back to sleep, she decided, that they would do splendidly for now.
PS: Asko helistas. Me jäämegi väljasõiduga ~2h hiljaks.
Kui veab, siis ma hakkan isegi reisipäevikut pidama, mida ma igal ettejuhtuval võimalusel ja siia postitan. Mitte et ma sellistes asjades eriti järjepidev oleks...
Ma ei saanud hakkama kõige sirgeks ajamisega enne reisi. Aga ma ei hakka selle peale mõtlemagi järgmise kahe nädala jooksul. Ei taha veel tasakaalu rikkuda. Edasilükkamine on vist minu loomuses, aga praegune olukord on veel enam-vähem üleelatav, aga tulevik... seda ma ei tea, mis saab.
Kui palju filme, kui palju raamatuid on inimestest, kes leiavad oma tõelise hingesugulase, kellega elavad "õnnelikult elupäevade lõpuni". Samas see vist isegi toimib päriselus. Vaadates Gekit ja Patricku võib isegi täiuslikusesse uskuda. Nad on koos elanud kaks aastat ja hoolimata pisikestest probleemidest on nad igas aspektis pühendunud ja... õnnelikud. Ja mitte esimest korda tunnen ma, kuidas kadeduse rohelus sisse lööb. Mina ei oska muud, kui olulistele inimestele haiget teha.
Lõpetuseks tsitaat Katharine Kerr'i "Daggerspell'ist" (mis on põhimõtteliselt raamatu lõpp, ning kui keegi eales plaanib seda lugeda, siis WARNING: MAJOR SPOILERS!)
And the gods could do what they wanted, she decided. She'd always lived a single day at a time, simply because she'd never had any choice but to live that way. The long road streches into mist, Cullyn always said, and no one can see the end of it. She had Rhodry and her freedom to ride. As she fell back to sleep, she decided, that they would do splendidly for now.
PS: Asko helistas. Me jäämegi väljasõiduga ~2h hiljaks.
No comments:
Post a Comment