Scary Shit

Kas te olete kuulnud sellisest seisundist, mis jääb une ja ärkveloleku vahele ja põhimõtteliselt tähendab seda, et keha on ärkvel, silmad võivad ka avatud olla, aga aju näeb endiselt und. Tavaliselt kaasnev sellega võimetus ennast liigutada ja eriliselt haiglased nägemused.

Mul on seda korra varem juhtunud. See oli kolm-neli aastat tagasi ja tänasega võrreldes väga tagasihoidlik. Nimelt tundsim ma siis, et keegi kummardub mu kohale ja siis ta kõndis toast välja - tume kogu, pikkade juustega, veidralt ette kummardunud ning kõnjdis selg ees kassilikel käppadel. Aga tänaöine "külastaja" oli üks traumeerivamaid kogemusi mu elus üldse.

Keegi magab mu diivanil. Kuigi ma tean, et see ei ole eriti loogiline, teadvustan ma endale, et see on mu ema. Järsku tõuseb ta püsti - tahab vist kööki vett jooma minna, aga poole toa peal mõtleb ümber ja tuleb hoopis minu juurde.
Ta on veidralt pikk ja ma ei näe pimedas muud kui tea tumedat siluetti. Kui ta minu kõrvale jõuab, ei näe ma enam midagi. Ta hakkab mind silitama, läbi teki katsuma... samal ajal vaikselt tekki pealt ära tõmmates. Läbi suurte raskuste küsin ma "Mis sa teed?" aga midagi ei ole kuulda (telepaatia vms). Ta vastab mulle samuti hääletult "Kas ma ei või oma tütart katsuda kui ma tahan?"
Ootamatult paneb ta oma pea mulle hästi lähedale kõrva äärde ja kriiskab sinna kohutava häälega. Tähendab... ma ei kuule seda, aga see avaldab mulle VÄGA tugevat mõju. Ma värisen nii tugevasti, et seda võib lausa vappumiseks nimetada (kusjuures irl, mitte unes). Kusagilt kaugelt kostab määgimist.
Järsku ta laseb minust lahti ja kaob. Ma saan liigutada lõpuks. Tõmban teki kiiresti-kiiresti üle pea, aga enne seda näen vilksamisi noort tüdrukut enda voodi kõrval põlvitamas ning mulle naeratamas.

Kell oli kuus. Ma olin umbes pool tundi teki all ja värisesin, siis julgesin tule põlema panna ja istusin voodis kuni oli äratus. Siis hakkas õues õnneks valgeks minema.

Miks mu mõistus minuga niimoodi teeb? D: