Ma olen vist korra oma blogis öelnud, et mul on palju anda - nii maailmale kui inimestele mu ümber - ja nii see on endiselt. Veidi kurb on aga see, et sellest on hakatud aru saama. Seda võetakse justkui iseenesestmõistetavalt, et ma olen olemas, et ma teen asju teiste rõõmuks, et ma ei oota kunagi midagi vastu... aga teate, tegelikult ootan ka.
Kas see pole mitte üldine reegel, et käitu teistega nii, nagu sa tahad, et sinuga käitutaks? Mina näiteks kallaks inimese tänusõnadega üle, kui mind kusagil võõras kohas äratataks toidulõhnaga. Samuti ma küsiks oluliselt rohkem luba võõraste asjade kasutamiseks, aga selle koha pealt olen ma veidi imelik ka. Peaks vist vähem närvi minema.
Sama prinsiipi kasutades peaks mainima, et ma pean ümber hindama oma valmidust loata teise inimese peronaalsesse tsooni tungida, aga see on juba teine asi.
Aga oleme postitiivsemad.
Praegune olukord on äärmiselt mõnus. Mul on ammuihaldatud vabadus, aga ideaalselt väljavabandatud piiratus. Mul on aega. Mul on raha. Mul on inimesed. Mul on ma ise. Ma igatsesin seda. Elu on ilus.
Kas see pole mitte üldine reegel, et käitu teistega nii, nagu sa tahad, et sinuga käitutaks? Mina näiteks kallaks inimese tänusõnadega üle, kui mind kusagil võõras kohas äratataks toidulõhnaga. Samuti ma küsiks oluliselt rohkem luba võõraste asjade kasutamiseks, aga selle koha pealt olen ma veidi imelik ka. Peaks vist vähem närvi minema.
Sama prinsiipi kasutades peaks mainima, et ma pean ümber hindama oma valmidust loata teise inimese peronaalsesse tsooni tungida, aga see on juba teine asi.
Aga oleme postitiivsemad.
Praegune olukord on äärmiselt mõnus. Mul on ammuihaldatud vabadus, aga ideaalselt väljavabandatud piiratus. Mul on aega. Mul on raha. Mul on inimesed. Mul on ma ise. Ma igatsesin seda. Elu on ilus.
No comments:
Post a Comment