Would You Trust a Mass Murderer?

Üle poole aasta on möödunud mu eelmisest postitusest. Blogipidamine ei tundu enam nii huvitav, nii vajalik kui varem, aga samas tuleb vahel harva siiski soovi midagi kirja panna. Ma olen korduvalt seda soovi ignoreerinud. Mul on kusagil sahtlis kirjapanduna kolm-neli unenägu, millest mõnda ma isegi ei mäleta enam, aga mida ma tahtsin korralikult siia ümber kirjutada. Kuna enamus nendest saadud emotsioonist on lahtunud, siis ma seda vaevalt kunagi teen. Siiski-siiski on üks nendest, millest vähemalt osa tahaks ka edasi anda, aga sellest hiljem.

Miks ma siin olen, on tingitud mu tänaöisest unenäost (ja natuke sellest, et ma olen Tartus ja mu ema läks tennist mängima ning unustas võtmed maha ja ma pean ta ära ootama).

Ta on segu mu erinevatest meessoost tuttavatest, meenutades vahel ühte või teist neist rohkem, kuid ma ei hakka ühtegi nime nimetama, ning ta usaldab mind enda suurima saladusega - ta plaanib massimõrva. Tegelikult kõlab see veidi dramaatiliselt, sest see on pigem enesetapp, millega ta tahab kaasa võtta suure osa ühiskonna "eliidist". Mitte sellepärast, et ennast meeldejäävaks teha - pigem taotleb ta anonüümsust - vaid temagi leiab, et rahvas vajab tragöödiat, et olla ühtsem, olla tugevam. Mis oleks selleks parem, kui ooperimaja, kuhu koguneb tuhandeid inimesi - poliitikuid, avaliku elu tegelasi, ärimehi, tavalisi peresid...

Sel hetkel kui ta seda mulle esimest korda räägib, kannab ta kallist ülikonda. Mina olen talle võõras. Ma ei mõista miks ta mind usaldab, kuid ta on teinud õige valiku. Kuigi ma ei poolda teda selles, mis ta teeb, mõistan ma seda ja olen talle selles toeks. Ärimehena, kes ta praegu on, soovib ta, et ma viiksin hoonest välja kaks meest, kes tema nägemuse järgi aitavad pärast kriisi üle elada. Selleks annab ta mulle telefoni ja kellaaja, millal ma neile helistama pean. Seejärel pean ma mõneks ajaks lahkuma.

Kui ma tagasi tulen on ta noorem ning ooperimaja tagaruumist on saanud TLU. T-särgis ja teksades küllaltki kenale mehele olen mina endine kallim, kellega ta pole aastaid isegi rääkinud. Ma pean veel kedagi majast välja toimetama. Need on ta naine ja väike laps. Nad ei tea, mis toimub ja kui ilmun mina, kes üritab neid välja toimetada, läheb naine hüsteeriasse. Üle raskuste õnnestub see mul siiski ning ma palun neil koju minna, öeldes, et see, keda nad otsivad ootab neid seal.

Tagasiminek on raskem kui eelmisel korral. Ma pean sinna minema mitme bussiga ja ma eksin kogu aeg ära. Inimesed mu ümber käituvad vaenulikult. Siiski leian ma oma tee ooperimaja aatriumisse, kus massid on parasjagu majja sisenemas. Veidral kombel meenutab see pigem kaubanduskeskust kui ooperimaja. Ta on jõudnud minu praegusesse vanusesse, on tugevalt ülekaaluline ning ilmselgelt teatud määral sotsiaalne heidik. Ma olin kunagi tema sõber, kuid mingil põhjusel olime üksteist peaaegu unustanud. Siiski tunnen ma esimest korda kahetsust. Seda mitte niivõrd kõigi nende inimese, vaid pigem tema pärast. Me seisame keset trügivaid rahvamasse ja ajame juttu. Ma suudan ta naeratama panna, kuid ainult hetkeks, sest siis ütleb ta, et ma pean minema. Ilma läbi mõtlemata kallistan ma teda ja sosistan kõrva "Ma jään sind igatsema". Peaegu samaaegselt tunnen ma kuumasid pisaraid oma kaelal. Kordagi tema poole vaatamata, pööran ma ümber ning kõnnin minema läbi naerva ja vestleva rahvamassi.

Jällegi ärkasin ma niivõrd tugevat emotsiooni tundes, et ma pean taaskord kiruma päriselu, mis selliseid pakkuda ei suuda. Ma tahaks, et unenäod ei oleks mulle tähtsad, kuid ma ei suuda lõpetada nende haiglast nautimist.

Nagu lubatud teen kiire kokkuvõtte ühest kahtlasest unenäost, mida nägin mitmeid kuid tagasi, kuid mis mind siiski piisavalt mõjutas, et see hästi meelde jääks.

See, mis alguses juhtus, ei ole oluline. Ma käisin ringi ühe armsa korea paarikesega, kelle ma aga maha jätsin, kui ma leidsin olustikku üldse mitte sobiva nurgataguse. See oli vanaaegne kontor. Tumeda puidust laua peal oli hunnik pabereid, mis tundusid minu jaoks äärmiselt tähtsad. Lugedes mõnda neist tõdesin vaimustusega, et need kõik on minust. Mitte ainult mu elust, vaid ka mu unenägudest ja mu tulevikust. Nurgatagune mille ma leidsin, oli mu unenägude "lavatagune" - koht, kuhu ma ei tohiks kunagi sattuda.

Ma teadsin, et see paber, mille järele ma seejärel haarasin, oli kõigist kõige tähtsam, kuid seda teadsid ka nemad. Armas korea paarike seisis mu selja taga ja polnud üldse enam armas vaid tulivihane. Nendega koos oli seal veel palju küllaltki suvalisi tegelasi filmidest ning mingil põhjusel ka pedobear ja nad kõik ründasid mind. Ma teadsin, et nad üritavad mind sellega üles ajada. Ma kardsin kohutavalt, kuid hoidsin sellest ühest paberist kinni. Maailm mu ümber keerles, muutus ning üritas mind välja visata, kuid ma nägin fragmenti sellest, mis seal kirjas oli.

Need olid lihtsad blanketivormis isikuandmed kellestgi, kes pidi olemas olema ka päriselus, unenäost väljaspool. Ma teadin kohe, et ma tunnen teda. Mitte siin, vaid seal. Ta on olnud mu unenägudes. Ta on olnud seal korduvalt. Ta oli jääst figuur, ta oli gameshow juht, ta oli põlevate silmadega naine, ta oli kükloop, kes armastas küülikuid, ta oli vihatud blond mees, võib-olla oli ta isegi väike valge tiibadega hobune, kes lubas tagasi tulla. Nüüd ma sain teada, et ta on olemas. Neil õnnestus mind küllaltki kiiresti üles ajada. Ma ei jõudnudki edasi lugeda. Ainus asi, mille ma suutsin veel haarata, oli see, et ta elab Taanis.

Mis te arvate, kas mul on veider soov Taani minna või jah? Siiski oli see ainult unenägu. Ma tean seda väga hästi. Aga kas on vale soovida sellesse uskuda?