- Neljasilmavestlused ehk mina kellegagi kahekesi. See sõltub nüüd väga inimesest, kellega ma koos olen. Liiga palju on inimesi, kellega koos olles tunnen ma ennast kohmetult, leidmata jututeemat või vältides käimasolevat. Just siis tekivad mul kõnedefektid ning ma võin eriti kahtlasi asju öelda. Poolenisti naljaga peetud vestlused on veel nauditavadki, kuid kui midagi tõsist on arutamisel, tekib mul tahtmine põgeneda. Et leida väljapääsu, suudab mu mõistus välja mõelda kohutavas koguses valesid, mida ettekäändeks tuua, mis mulle isenesest ei meeldi ning mida ma hiljem kahetsen, kuid antud olukorras on need vajalikud. Kuigi minu jaoks on inimese tundma õppimise seisukohalt temaga kahekesi jäämine väga oluline, ei saa ma sellega hakkama. Kui üldse, siis ehk juhul, kui on häid neutraalseid (kuid huvitavaid) jututeemasid või konkreetset tegevust. Lisaks kõigele muule ei suuda ma kunagi ära otsustada, kust lähevad piirid vestluse intiimsuse (nii vaimse kui füüsilise) suhtes ning siit tekivad juba uued probleemid. Muidugi on ka erandeid. Ühega neist elan ma pragu koos ja tõenäoliselt on see erandlikkus ka üks põhjustest. Kuid siiski pean ma paluma, et sa ei mõistaks mind hukka, kui ma ei jõua/suuda/oska veeta sinu seltskonnas pikalt aega ning otsin ettekäändeid. Ma üritan ennast parandada, aga mingid psühholoogilised tõkked on siiski ees.
- Väike seltskond ehk kolm kuni viis inimest. See on kõigist kõige ohtlikum. Ma kaotan kontrolli enda üle ning välja tuleb idiootne vajadus välja paista, "särada". Ma räägin liiga palju, liiga kiiresti, liiga kõvasti, liiga kahtlastest teemadest. Väike kogus alkoholi võimendab seda veel drastiliselt (kuigi natuke suurem toob juba kontrolli tagasi, sest mul on vajadus mitte välja näidata, et ma purjus olen ning üritan seega käituda "normaalselt"). Hiljem sellele mõeldes, saan ma sellest ise ka aru, kuid seltskonnas unustan ma ennast täiesti. Seda on mulle ka korduvalt meelde tuletatud, selle peale solvutud, mind vihatud. Peab olema väga spetsiifiline seltskond, et mind pikemaajaliselt taluda. Minevikukogemus näitab, et selliseid on vähe. Siit ka põhjus, miks ma olen enamuse oma elust olnud seltskondadest välja jäetud ning kaotanud ka palju minu jaoks olulisi inimesi. Muidugi olen ma arenenud, õppinud ennast veidi tagasi hoidma. Enamust teist, kes seda loevad, ei tunnegi mind nii kaua, et teada, kui tüütu ma olla võin, kuid ilmselt on kõik seda mingil määral tähele pannud. Ma vabandan iga sellise olukorra pärast.
- Suurem seltskond ehk kuus kuni paarkümmend inimest. Ma kardan. Ei ole haruldased nähud, kus mind on leitud mõnest nurgast või väiksest kõrvalruumist või isegi õuest puu otsast omaette istumas või näiteks lugemas. Kui ma ei leia endale väiksemat seltskonda/vestlusgruppi kusagil veidigi eraldatud kohas, tekib paanika. Samas on sellist küllaltki raske leida, sest liiga tihti tunnen ma, et ma ei ole teatud gruppi oodatud, või ei suuda piisavalt kiireti sisse sulanduda. Eriti ebameeldiv on veel olukord, kus ma olen ürituse korraldaja ja/või enamuse nende inimestega seotud. Siis kipun ma ringi käima ning vaatama, kas kõigil on ikka lõbus, endale üldse mingit koha leidmata. Siin on alkohol isegi kasuks. See aitab mul ennast ka kuhugi vestlusringi või mõne tegevuse juurde sisse pressida ning veidigi statsionaarsemaks jääda, kuid siis tekivad juba teised probleemid (v.t punkt 2)
- Massid ehk suur seltskond võõraid inimesi, k.a üritused kuid ka niisama rahvast täis kohad. Olles kellegagi koos, klammerdun ma selle isiku külge, tähele panemata oma ümber toimuvat. Üksi olles tuleb jälle esile soov välja paista. Mitte küll enam samas mõttes nagu väikses seltskonnas, vaid pigem üritan ma iga keharakuga edasi anda sõnumit "Jah, ma olen üksi, aga ma olen sellega rahul ja saan imehästi hakkama!".... mis on otse loomulikult vale. Üksi suuremas kohas olles tekivad uued kompleksid, mis kokkuvõtes seisnevad selles, et ma üritan käituda igas mõttes nii, nagu minu mõistuse järgi "õige" oleks. Eriti masendav on, et mu mõte on pidevalt hõivatud selega, kas ma paistan kõrvaltvaatajale just selline, nagu ma sel hetkel tahan. Muidugi tuleb siit välja arvata olukorrad, kus mul on mingi konkreetne eesmärk (näiteks minna toidupoodi ja osta süüa), aga kui mul on näiteks niisama vaba aega linnas või olen ma sattunud üksi mõnele üritusele, on asi ikka päris paha.
Mida siit nüüd järeldada? Äkki ma peaksingi veetma vaba aega arvuti taga istudes suheldes inimestega vaid neti teel (oh wait.. selle oleks ka võinud eraldi punkti panna - mul on sellega ka probleem)... või üldse mitte.
Samas on mul seda vaja. Väga. Eriti praegu, kus ma tunnen ennast enamustest seltskondadest, mis mulle viimasel ajal oluliseks saanud on, väljajäetuna. Asi võib olla muidugi selles, et ma elan hetkel Tallinnas. Tõenäolisemalt olen ma jälle paljud asjad ära rikkunud. Oh well.. ma peaksin sellega juba ära harjuma.
PS: Paluks kommentaare kõrvaltvaataja seisukohast.
PS2: Jah, mul on vist jälle emotuju.
PS3: PlayStation 3
Samas on mul seda vaja. Väga. Eriti praegu, kus ma tunnen ennast enamustest seltskondadest, mis mulle viimasel ajal oluliseks saanud on, väljajäetuna. Asi võib olla muidugi selles, et ma elan hetkel Tallinnas. Tõenäolisemalt olen ma jälle paljud asjad ära rikkunud. Oh well.. ma peaksin sellega juba ära harjuma.
PS: Paluks kommentaare kõrvaltvaataja seisukohast.
PS2: Jah, mul on vist jälle emotuju.
PS3: PlayStation 3
2 comments:
Minu isiklik-tagasihoidlikuks arvamuseks (kõrvalvaataja... ma ei tea, mida sa selle all silmas pead, kuna tehniliselt võttes on kõrvalvaatajad kõik inimesed peale sinu enda) on, et tegelikult kõik inimesed kardavad ja kõigil on kompleksid ja keegi ei taha üksi olla ega ei ole sellega rahul. Ja kui nad ka seda väidavad, siis nagunii valetavad. Mitte et erandeid ei leiduks, aga üldjuhul siiski on nii.
Asjad ei ole ka enamjaolt nii halvad, head ega olulised, kui nad tunduvad, kuna tegelikult mitte miski ei loe (ma mõtlesin seda tõsiselt... jah/ei?)!
hm, päris hea, avastasin, et siia saab niisama ilma bloggeri kontot kasutamata ka kommentaare postitada.
Nii pikk postitus ja ainult üks kommentaar. Seda peab kohe parandama.
Arvan, et natuke tean mis sa tunned. Ma kipun teistega suheldes enda ette manama just sellise fassaadi, nagu mulle endale kõige mugavam tundub. Nii ma olen selle taga ja kuigi välja võib paista loomulik (mille suhtes ma kahtlen), siis mulle ei tundu kontakt ehe. Selleks, et kontakt oleks ehe, on vaja see fassaad ära visata ja see on kole raske. Raske tundub see olevat seepärast, et siis tundub mulle, et ma muutun liiga isekaks või ei taju piire (võibolla ongi nii). Siiski olen õppinud fassaadi jõuga ära viskama, lootes et see on suhtlusele parem. Kas on, ei tea. Ilma selleta seda lõiku ma ei oleks kirjutanud. Eks saad omaette otsustada, kas see oli hea mõte mul või mitte.
Kõrvalvaataja seisukohast leian, kuigi sa arvad üht-teist enda kohta, siis igalühel, kellele sa meenud, neil on oma arvamus sinu kohta. Seda arvamust sa ei tea ja ei saa kunagi päriselt ka teadma. Räägitakse, et kellegagi kokku puutudes juba esimestel sekunditel kujuneb arvamus teise inimese kohta. Ma küll ei oska täpselt öelda, kuhu ma jutuga tahan välja jõuda, aga see on kuidagi seotud sellega, et mida teised sinu suhtes mõtlevad ja millised teised inimesed on sinuga võrreldes. Segane jutt, tean, aga võibolla tekitab mõne mõtte.
Oh, teiste asjade arutamine on selline asi, mille eest alati saab vastu pead. Samas teiste asju arutades kipuvad imimesed ikka enda asju tegelikult arutlema. Võibolla ka siin on nii. Igatahes käitu nagu 4chanis, et kui mu jutt häirib, siis lihtsalt skipi.
Post a Comment