Aastal 2084 välja lastud uusim versioon varsti ligi sajandivanusest mänguseeriast The Sims lubab - nagu tuhanded teisedki mängud - olla ennenägematu ja tuua revolutsiooni mängutööstusesse. Paljukuuldud lubaduse kõrval paelus mind hoopis nende tunnuslause "Esimest korda ajaloos saab mängust reaalsus" ja endalegi ootamatult leidsin ma ennast mängimas mängu, mida viimati sai puudutatud kauges lapsepõlves.
Esmapilgul ei erine The Sims 8 oma eelkäijatest: mängu mõte on endiselt ehitada maja, osta asju ja lasta oma simidel läbida normaalseid (või ebanormaalseid) elutsükleid. Hiiglaslikus naabruskonnas kohtuvad nad teiste simidega, tutvuvad, sõbrunevad, sigivad - ei midagi erilist. Kui parasjagu oma tegelasi mitte juhtida, tegelevad nad ise oma igapäevaste tegevustega ning mängija võib vabalt võtta jälgija rolli.
Komplimente tuleb kindlasti teha graafikale. Kui igasugune kasutajakeskkond peita ja keerukuse tase vähendada tajutavani, tundub kogu keskkond täiesti reaalne. Kapiäärtel võib eristada tolmu sees näpujälgi, tõstes välja vanu mööblitükke, pühib sim tavaliselt ära sinna taha kogunenud mustuse ja ämblikuvõrgud, isegi elektroonikat saab lahti võtta ja selle sisu uurida. Inimete näod on täiesti unikaalsed ning laste saamise puhul kehtivad lugematud pärilikkusreeglid. Samas on see nii enamuse mängude puhul ja see ei too Simsi karvavõrdi lähemale reaalsusele.
Asi, mis mind väga häirib, on keel, mida simid kasutavad. See on täpselt samasugune gibberish nagu eelnevateski versioonides, aga millegipärast ei ole seda sünkroniseeritud huulte liikumisega. Kasutatad sõnad genereeritakse tõenäoliselt juhuslikult ning nende vahel pole näilist seostki. Ei oleks ju raske luua reaalset keelt...
Imestama paneb mind simide käitumine, kui ma neid parasjagu ei juhi. Nad võivad teha tundide kaupa sama asja või istuda isegi niisama midagi tegemata. Nad "unustavad" vahel õigeaegselt tööle või kooli minna ning ei suuda juhendamata hoida tervislikku eluviisigi. Kõige häirivam on see paus, mis jääb sisse üleminekul minu juhtimise alt ise "mõtlemisele". Nad lihtsalt seisavad mitu minultit tardunult, justkui jahmununa. Kõik see võtab vähendab oluliselt mängurõõmu.
Kõik kontrollerid, mis olid eelmises mängudes simide iseloomu kujundamiseks, on ära võetud, sest väidetavalt "kujuneb iseloom ise mängu jooksul". Tujud ja tahtmised muutuvad ilma mingi näilise mustrita. Mis on veel kõige hullem: mõnel simil ei teki tundeid teise vastu, ükskõi kui palju ma neid suhtlema panen!
Viimase kohta toon ühe näite: Ma tahtsin tekitada olukorra, kui vaene, ennast vaevu ülal pidada suutev mees ja rikas üksik naine loovad perekonna. Pärast nende esimest kohtumist läksin ma mehega naisele külla, sest see on alati olnud kõige kiirem viis suhete arendamiseks. Kui ma aga sinna läksin, langes naise suhteindikaator selle mehe suhtes peaaegu kohe miinimumini, mehe oma hakkas aga vaikselt tõusma. (No mida ma rääkisin suvalistest tujudest...) Ma panin mehe naisega rääkima ja teda kallistama (alguses sõbralikud, siis romantilisemad kallistamised lõid alati häid suhteid) ning lõpuks väikse suudlusegi. Mees oli armunud, aga naise suhteindikaator ei muutunud - ta paistis isegi hirmunud!
See oli nii masendav, et ma mõtlesin lihtsalt tegevuse vabaks lasta ja las mees läheb ise ära koju. Millgipräast aga ei juhtunud seda vaid mees võttis naisel käest kinni, tõmbas ta magamistuppa ja nad tegid wohood (ilusasti tsenseeritult muidugi).
Pärast seda intsidenti lõpetasin ma mängimise. See mäng on oluliselt liiga kontrollimatu, et sellest suurem hitt saaks.
KAKS PÄEVA HILJEM
Jahmatav. Guugeldustulemusena jõudsin kuulujuttudeni... See on ju ometi nii loogiline, kuid samas nii vale.
Selles teoorias on palju vigu. Kuidas mõistavad simid oma maja ja mööbli tekkimist? Millised on nende mälestused ajast enne mängu algust? Kas on võimalik, et nad on programmeeritud seda iseenesestmõistetavalt võtma?
Eile tegin katse. Kasutades cheate ("move_objects on" - never gets old) tõstsin ringi prussakaid ühes oma majapidamises. Moodustasin neist lause - midagi ülimalt klišeelikku, kuid siiski hirmtavat: "I'm watching you". Test Subject (huvitav, mis ta oma veidrast nimest arvab?) nägi seda ja hakkas karjuma. Hääletult. Kogu järgneva päeva istus ta nurgas ja pomises omaette kuni lõpuks magama jäi. Hommikul aga asus oma igapäevaelu juurde tagasi, nagu poleks midagi juhtunud. Kustutatud mälestused?
Siiski-siiski: nähes köögis ükskit prussakat hüppas ta sellest eemale ja jättis toidutegemise pooleli, selle asemel voodisse minnes.
Instinkt hoida normaalset elurütmi?
Veidi hiljem otsustasin asja korrata. Just just duši alt tulnud Võtsin Test Subjecti käe ja kirjutasin udusele peeglile "This is not real". Sim vaatas peeglit üllatava rahuga.
Kuidagi pidin ma ju midagi uut esile kutsuma. Ma ostsin Test Subjectile kassi. Justkui oleks tal alati lemmikloom olnud, kummardus mu sim ning silitas Victimit. Ennast vähegi süüdi tundmata tõstsin ma seejärel üles vannitoakapi ning lasin sellel kukkuda kiisu peale, nii et Test Subject viimasel hetkel sai eemale hüpata.
Kurbus kaotatud kassi üle tundus tõeline, kuid see ei kestnud kaua. Test Subject vaatas üles ja hakkas midagi rääkima. Jällegi ei klappinud suu liikumine kuidagi kuuldud häältega.
pause
Tundes huvi tegeliku sõnumi vastu leidsin programmi, mis on mõeldud teksti huulte pealt lugemiseks. Selle abil peaks ma tsensuurist läbi murdma. Kiiresti kohandasin selle mängukeskkonna jaoks ning käivitasin.
Tundub, et ta vaatab otse mulle otsa. Programmi meeldivalt mahe naishääl jääb vaid hetke maha sõnadest, mida digitaalsed huuled vormivad: "...what we can do. You will regret this."
Tundes ootamatut hirmu, sulgen mängu ning astun kergendust tundes reaalsesse maailma. Oma sülest magava kassi leides tuleb isegi kerge naeratus mu näole. NotTheOnlyVictimInTHISGame haigutab ning kerib ennast paremasse asendisse.
Esmapilgul ei erine The Sims 8 oma eelkäijatest: mängu mõte on endiselt ehitada maja, osta asju ja lasta oma simidel läbida normaalseid (või ebanormaalseid) elutsükleid. Hiiglaslikus naabruskonnas kohtuvad nad teiste simidega, tutvuvad, sõbrunevad, sigivad - ei midagi erilist. Kui parasjagu oma tegelasi mitte juhtida, tegelevad nad ise oma igapäevaste tegevustega ning mängija võib vabalt võtta jälgija rolli.
Komplimente tuleb kindlasti teha graafikale. Kui igasugune kasutajakeskkond peita ja keerukuse tase vähendada tajutavani, tundub kogu keskkond täiesti reaalne. Kapiäärtel võib eristada tolmu sees näpujälgi, tõstes välja vanu mööblitükke, pühib sim tavaliselt ära sinna taha kogunenud mustuse ja ämblikuvõrgud, isegi elektroonikat saab lahti võtta ja selle sisu uurida. Inimete näod on täiesti unikaalsed ning laste saamise puhul kehtivad lugematud pärilikkusreeglid. Samas on see nii enamuse mängude puhul ja see ei too Simsi karvavõrdi lähemale reaalsusele.
Asi, mis mind väga häirib, on keel, mida simid kasutavad. See on täpselt samasugune gibberish nagu eelnevateski versioonides, aga millegipärast ei ole seda sünkroniseeritud huulte liikumisega. Kasutatad sõnad genereeritakse tõenäoliselt juhuslikult ning nende vahel pole näilist seostki. Ei oleks ju raske luua reaalset keelt...
Imestama paneb mind simide käitumine, kui ma neid parasjagu ei juhi. Nad võivad teha tundide kaupa sama asja või istuda isegi niisama midagi tegemata. Nad "unustavad" vahel õigeaegselt tööle või kooli minna ning ei suuda juhendamata hoida tervislikku eluviisigi. Kõige häirivam on see paus, mis jääb sisse üleminekul minu juhtimise alt ise "mõtlemisele". Nad lihtsalt seisavad mitu minultit tardunult, justkui jahmununa. Kõik see võtab vähendab oluliselt mängurõõmu.
Kõik kontrollerid, mis olid eelmises mängudes simide iseloomu kujundamiseks, on ära võetud, sest väidetavalt "kujuneb iseloom ise mängu jooksul". Tujud ja tahtmised muutuvad ilma mingi näilise mustrita. Mis on veel kõige hullem: mõnel simil ei teki tundeid teise vastu, ükskõi kui palju ma neid suhtlema panen!
Viimase kohta toon ühe näite: Ma tahtsin tekitada olukorra, kui vaene, ennast vaevu ülal pidada suutev mees ja rikas üksik naine loovad perekonna. Pärast nende esimest kohtumist läksin ma mehega naisele külla, sest see on alati olnud kõige kiirem viis suhete arendamiseks. Kui ma aga sinna läksin, langes naise suhteindikaator selle mehe suhtes peaaegu kohe miinimumini, mehe oma hakkas aga vaikselt tõusma. (No mida ma rääkisin suvalistest tujudest...) Ma panin mehe naisega rääkima ja teda kallistama (alguses sõbralikud, siis romantilisemad kallistamised lõid alati häid suhteid) ning lõpuks väikse suudlusegi. Mees oli armunud, aga naise suhteindikaator ei muutunud - ta paistis isegi hirmunud!
See oli nii masendav, et ma mõtlesin lihtsalt tegevuse vabaks lasta ja las mees läheb ise ära koju. Millgipräast aga ei juhtunud seda vaid mees võttis naisel käest kinni, tõmbas ta magamistuppa ja nad tegid wohood (ilusasti tsenseeritult muidugi).
Pärast seda intsidenti lõpetasin ma mängimise. See mäng on oluliselt liiga kontrollimatu, et sellest suurem hitt saaks.
KAKS PÄEVA HILJEM
Jahmatav. Guugeldustulemusena jõudsin kuulujuttudeni... See on ju ometi nii loogiline, kuid samas nii vale.
Selles teoorias on palju vigu. Kuidas mõistavad simid oma maja ja mööbli tekkimist? Millised on nende mälestused ajast enne mängu algust? Kas on võimalik, et nad on programmeeritud seda iseenesestmõistetavalt võtma?
Eile tegin katse. Kasutades cheate ("move_objects on" - never gets old) tõstsin ringi prussakaid ühes oma majapidamises. Moodustasin neist lause - midagi ülimalt klišeelikku, kuid siiski hirmtavat: "I'm watching you". Test Subject (huvitav, mis ta oma veidrast nimest arvab?) nägi seda ja hakkas karjuma. Hääletult. Kogu järgneva päeva istus ta nurgas ja pomises omaette kuni lõpuks magama jäi. Hommikul aga asus oma igapäevaelu juurde tagasi, nagu poleks midagi juhtunud. Kustutatud mälestused?
Siiski-siiski: nähes köögis ükskit prussakat hüppas ta sellest eemale ja jättis toidutegemise pooleli, selle asemel voodisse minnes.
Instinkt hoida normaalset elurütmi?
Veidi hiljem otsustasin asja korrata. Just just duši alt tulnud Võtsin Test Subjecti käe ja kirjutasin udusele peeglile "This is not real". Sim vaatas peeglit üllatava rahuga.
Kuidagi pidin ma ju midagi uut esile kutsuma. Ma ostsin Test Subjectile kassi. Justkui oleks tal alati lemmikloom olnud, kummardus mu sim ning silitas Victimit. Ennast vähegi süüdi tundmata tõstsin ma seejärel üles vannitoakapi ning lasin sellel kukkuda kiisu peale, nii et Test Subject viimasel hetkel sai eemale hüpata.
Kurbus kaotatud kassi üle tundus tõeline, kuid see ei kestnud kaua. Test Subject vaatas üles ja hakkas midagi rääkima. Jällegi ei klappinud suu liikumine kuidagi kuuldud häältega.
pause
Tundes huvi tegeliku sõnumi vastu leidsin programmi, mis on mõeldud teksti huulte pealt lugemiseks. Selle abil peaks ma tsensuurist läbi murdma. Kiiresti kohandasin selle mängukeskkonna jaoks ning käivitasin.
Tundub, et ta vaatab otse mulle otsa. Programmi meeldivalt mahe naishääl jääb vaid hetke maha sõnadest, mida digitaalsed huuled vormivad: "...what we can do. You will regret this."
Tundes ootamatut hirmu, sulgen mängu ning astun kergendust tundes reaalsesse maailma. Oma sülest magava kassi leides tuleb isegi kerge naeratus mu näole. NotTheOnlyVictimInTHISGame haigutab ning kerib ennast paremasse asendisse.
No comments:
Post a Comment