Dragon on the sea

Räägiks siis järjekordsest unenäost. Järjekordselt selline, mis tekitas mus piisavalt sügavat emotsiooni, et mitte tahta seda unustada. Samuti pani mõtlema.

Tulevik. Järjekordne postapokalüptiline maailm. Kõik, kes on minu jaoks praegu olulised, on selles tulevikus surnud, kuid nad on liiga olulised, et surnuks jääda. Me peame ju ometi maailma päästma.
Me sünnime uuesti (tuleb välja, et ka mina olin surnud), kuid teistsugustena. Meil on ... võimed ning teadmised, mida varem ei olnud. Me oleme draakonid ja me laulame keeles, mida keegi ei mõista.
Esimesel kohtumisel uuestisündinuina ei tunne paljud meist üksteist - ega tegelikult ennastki - sellisena ära. Me lamame tundide kaupa ülisuurel diivanil ning räägime oma minevikust ning missioonist.
Just siis, kui me oleme otsustanud oma "saatuse" täide viia, tulevad maskides mehed ning püüavad kõik draakonid peale minu väikestesse silindritesse (me olime veel noored, pisikesed draakonid). Silindrid paigutatakse allveelaeva, igaüks eri kambrikesse, mille ülesandeks on hävitada nii silinder kui selle sisu, kui vang peaks üritama oma võimeid kasutada.
Kuid see ei takista neid laulmast. Ma ujun allveelaeva ümber ja tunnen nende laulu läbi kogu seda valu, mida maailm tunneb.
Järsku sähvatab valgus ja ma ei ole enam seal.
Ma kõnnin Tartus mööda Võru tänavat. Miski ütleb mulle, et ma olen 15-aastane ja ma lähen koju. Siis tuleb mulle meelde aga tegelik minevik, kus kodu jääb hoopis teise suunda. Õnne tänavalt, kuhu ma parasjagu kõnnin, kolisime me ära siis, kui ma olin 10 või 11... ning vahetult pärast seda hakkas mu vanemate lahutus.
Aga äkki...?
Ma kõnnin kiiremini. Jõuan Kastani tänava ristile ning teisel pool teed ma näen neid. Minu vanemad, kes hoiavad käest kinni. Sellist vaatepilti pole ma vist oma elus kordagi näinud. Ma jooksen üle tee ning kallistan neid. Nad on veidi üllatunud, sest see tuli ootamatult, kuid siiski õnnelikud ning me lähme koju.
Kodus on kõik samamoodi nagu ma mäletan, kuid on näha, et seal on remonti tehtud. Minnes läbi köögi, mõtlen ma, et see peab olema unenägu. Ainuke asi, mis paneb mind selles kahtlema on see, et ma ärkvel olles ei suuda meenutada Õnne tänava kodu nii detailselt kui ma siis nägin.
Nagu selles veendumiseks vaatan ma elutoa nurka, kus elab seesama ämblik, keda ma kunagi kartsin. Avan baarikapi ukse ja näen harjumuspärst peeglit ning ukse siseküljel sedasama küünelakieemaldaja jälge, mille ma sinna kunagi jätsin.
Kõik on liiga ilus, et olla tõsi. Ma arvan, et ma elasin seal päris kaua, enne kui ma tulevikuteema emaga rääkides üles tõstsin.
Raske oli veenda teda selles, et ma pole hulluks läinud, kuid ma arvan, et lõpuks jäi ta seda uskuma. Ma rääkisin talle paljust, kuid enamjaolt ainult oma alternatiivsest lähitulevikust. Sellest, kuidas ma kooli lõpetan, kuidas Tallinnas elan, kuidas Venemaa korraldab 2009 aasta Eurovisiooni. Väga õrnalt puudutasin ka maagiat ning laule, mis koosnevad puhtast emotsioonist.
Ja ta küsis mult, kas ma tahan minna tagasi.

Umbes siis ma ärkasin, kuid küsimus jäi mõtteisse kõlama. Kui mul oleks see valik, kas ma valiks siis turvalise, mitte enneaegselt lõppenud lapsepõlvega mineviku või tuleviku, kus on puhtad tunded, ja maagia, kuid ka traagika ning surm?
Algselt tundus see küsimus lihtne - ma valiks ilma isegi pikemalt mõtlemata tuleviku... kuid samas... kas ma teeks ka siis sellise valiku, kui minevlik oleks olnud selline, nagu ma seda nägin?