Mul oli jälle raskusi magama jäämisega. Veetes pool ööd niisama lakke vahtides ja mõeldes, jõudsin ma jälle küsimuseni, miks ma enam ei kirjuta? See üks lugu, mis mu peas juba aastaid niivõrd detailselt olemas on, võiks ka kunagi ilmavalgust näha. Nagu ka need pisemad...
Probleem on vist hirmus läbikukkumise ees. Kõik korrad, kui ma olen kirjutamist alustanud, olen ma kokkuvõttes kirjapandus pettunud ja kõik jäljed sellest kustutanud. Ehk peaks tõesti tegema seda detailide kaupa, mitte otsast peale. Äkki jääksin ma rahule.
Öösel oleksin tõesti pidanud arvuti uuesti käima panema ja P. osa ära kirjutama... aga see selleks.
Elu on enamjaolt ilus. Välja arvatud kohutav kogus kahtlasi hirme. Tuleviku kartmine on vist kõige vähem kahtlasem neist.
Hetkel on priproteediks töö leidmine, sest muidu pole mul lootustki augustis reisile minna, rääkimata suvel täisväärtuslikult elamisest, aga lisaks sellele, et ma olen selle otsimisega äärmiselt väga hiljaks jäänud, jääb mul vieidi puudu julgusest ennast niisama kuhugi pakkuma minna. Edasi lükkamine tundub kergem valik, aga enam pole mul seda kuhugi lükata.
Peaks hakkama unenägusid kirja panema jälle. Liiga huvitavaid asju ununevad selle aja jooksul, mis kulub ärkamisest enda kokku võtmiseni, et asja paberile panna (tavaliselt paar nädalat :P).
Näiteks see unenägu, kus mul oli põhikooli klassi kokkutulek, kus kõik homoseksuaalsed isikud pidid kandma punaseid ja heterod siniseid särke. Nii tore oli koos inzuga taotleda endale lillasid, biseksuaalsust tähistavaid särke! Kahjuks ma muud enam ei mäleta...
Mu sabakont valutab.
Probleem on vist hirmus läbikukkumise ees. Kõik korrad, kui ma olen kirjutamist alustanud, olen ma kokkuvõttes kirjapandus pettunud ja kõik jäljed sellest kustutanud. Ehk peaks tõesti tegema seda detailide kaupa, mitte otsast peale. Äkki jääksin ma rahule.
Öösel oleksin tõesti pidanud arvuti uuesti käima panema ja P. osa ära kirjutama... aga see selleks.
Elu on enamjaolt ilus. Välja arvatud kohutav kogus kahtlasi hirme. Tuleviku kartmine on vist kõige vähem kahtlasem neist.
Hetkel on priproteediks töö leidmine, sest muidu pole mul lootustki augustis reisile minna, rääkimata suvel täisväärtuslikult elamisest, aga lisaks sellele, et ma olen selle otsimisega äärmiselt väga hiljaks jäänud, jääb mul vieidi puudu julgusest ennast niisama kuhugi pakkuma minna. Edasi lükkamine tundub kergem valik, aga enam pole mul seda kuhugi lükata.
Peaks hakkama unenägusid kirja panema jälle. Liiga huvitavaid asju ununevad selle aja jooksul, mis kulub ärkamisest enda kokku võtmiseni, et asja paberile panna (tavaliselt paar nädalat :P).
Näiteks see unenägu, kus mul oli põhikooli klassi kokkutulek, kus kõik homoseksuaalsed isikud pidid kandma punaseid ja heterod siniseid särke. Nii tore oli koos inzuga taotleda endale lillasid, biseksuaalsust tähistavaid särke! Kahjuks ma muud enam ei mäleta...
Mu sabakont valutab.
No comments:
Post a Comment