Ma nägin täna äärmiselt huvitavat unenägu (lisaks selle ühele mitte-nii-huvitavale, kus mulle pakuti CV keskuse kaudu tööd jõuluvanana).
Unenäos oli tegu nimelt postapokalüptilise maailmaga. Ma nägin ka seda, kuidas maailmalõpp algas, aga seda ma enam ärgates nii hästi ei mäletanud. Igastahes huvitavam enamus unenäost algas siis, kui ma tulin tagasi Tartusse ~10 aastat hiljem ning isegi korralikult ei mäletanud, mis ma kogu selle aja teinud olin.
NB! Kõik tegelased (kelle kohta pole just öeldud võõras), on mu reaalsed tuttavad. Kui minu arvamuse kohaselt võib tekst (mis on mu katastroofiliselt ebanormaalse alateadvuse vili) mõjutada kellegigi arvamust nende või ka minu suhtes, on nimede asemel antud ainult eesnime esimene täht. Need, kes teavad, kellest jutt, saavad sellest ka aru.
Esimene asi, mida ma selgelt nägin, oli kasvav keeristorm Riia-Pepleri nurga lähistel. Enamus maju on mahajäetud ja lagunenud ning ma ei näe ühtegi võimalust varjuda. Mu kõrval seisis võõras mees ja nähes mu segadust, kutsus endaga kaasa.
Mind juhatati väiksesse tuppa, kus põrandatel ja voodites magas paar täiskasvanut ning palju erineva vanusega lapsi. Nad jagasid mitme peale väikseid tekke ja need, kellele tekki ei jätkunud, magasid linade all. Kõigil oli ilmselgelt külm.
Ma tundsin ära pereema. Kuigi talle üldse mitte sobivate blondide juustega, oli ta nägu ajast peaaegu puutumata jäänud. E ei olnud rõõmus mind nähes. Ma küsisin, kas need kõik on tema lapsed ja E vastas, et jah, ta töö tagajärjed, sest kaitset pole kusagilt saada enam tänapäeval, ning seejärel palus ta mul lahkuda. Tema abikaasa (see sama võõras mees) palus aga tungivalt, et ma võiksin jääda tormi lõpuni, ning lõpuks E ka nõustus.
Võtan vastu otsuse minna otsima inimest, kellest ma selle kümne aasta jooksul kõige rohkem mõeldnud olin - T-d. Tuttavate nägude otsinguil satun sadamaäärsele turule, kus ma vaevu tunnen ära ülikonnas ning torukübaras tugevasti meigitud Atsi. Tema mind ilmselgelt ära ei tunne, aga ta teab, kellest ma räägin, kui ma tema käest T kohta küsin. Ats osutab lähedal seisva inimese peale ja soovitab tema käest küsida. See on Ave. Ta näeb välja täpselt samasugune nagu minevikusgi. Tema oskab mulle anda aadressi, mis on kusagil Annelinna lõpus. (maja number oli 36, tänava nime ei mäleta)
Võtan ette pika teekonna mööda jõe äärt. Unenäole kohaselt on liikumine raskendatud. Aga mu leidlik mõistus leiutas üha uusi liikumisviise (nt liuglemine), mis mind siiski edasi viisid. Kusjuures siis olin ma aru saanud, et see on unenägu, aga ma hoidusin ärkamast, sest ma tahtsin nii väga näha, mis T-st saanud on...
Kasutades ära oma võimu unenäo üle, toon ma vastava aadressi endale lähemale.
Annelinna ei ole enam. Kõik suures majad on blokkideks lammutatud ja nendest on ehitatud uusi hooneid. Otsitud paiga ees käib parasjagu laat, aga ma ignoreerin seda.
Jõuan siis maja juurde ja esimene, keda ma näen, on Edvin. Ka tema ei ole eriti muutunud. Jooksen ta juurde ja kallistan ning ta kallistab vastu. Hetk hiljem saab ta ka aru, keda ta kallistab. Seal on veel palju inimesi, keda ma tunnen, kõiki enam ei mäletagi.
Istun Tõnise kõrvale, kes madalal pingil istudes näeb välja väga vana. Ta on ilmselgelt masenduses. Ma tahan talle keäd ümber panna, teda lohutada, kuid ta ei luba. Tema partner Tiivi oli just hiljuti surnud.
Ma pöördun paljude poole, kes aastaid tagasi minust huvitatud olid, otsides mingitki lähedust, lohutust pikale eemalolekule, kuid kõik on kellegagi seotud. Veidi kiilanev Juku tutvustab mind majas elava grupi juhile - Xin on ilma habemeta ja pime, tema kõrval on nahkriietes piitsaga Genky. Ma palun tal kõik sealviibijad kokku kutsuda (millegi pärast on ainus, kes ei tule, just T) ning seletan neile, et see on unenägu. Tõnis ütleb mulle, et ta teab seda, ja äkki me näeme kõik lihstalt sama und.
Siis astubki välja T. Ta on kohutavalt juurde võtnud. Näol ükskõikne ilme, kohendab ta oma riideid, et katta paremat rinda, mis oli paljas, sest ta oli tõenäoliselt last toitnud. Ma seisan ja vaatan teda hetkeks tühja pilguga. See polnud see, mida ma ootasin. Siis aga viirastub mu silme ette pilt temast nooruses, naeratav ning üleni särav. Suutmata emotsioone tagasi hoida, viskun kujutluspildi poole, surun ennast vastu teda ning hakkan hüsteerilist nutma ning karjuma. Vaikselt muutub kujutlus reaalsuseks, kuid ma ei näe seda enam.
T lihtsalt seisab seal ja laseb mul nutta. Ta ei mäleta mind enam.
Ma just avastasin, et esimene lõik unenäost sai kirja minevikuvormis, kuid kõik ülejäänud olevikus, aga see pole vist eriti oluline, sest ma ei viitsi seda enam parandama hakata.
Igastahes on veider, keda mina (ilmselgelt alateadlikult) veel oluliseks pean...
Unenäos oli tegu nimelt postapokalüptilise maailmaga. Ma nägin ka seda, kuidas maailmalõpp algas, aga seda ma enam ärgates nii hästi ei mäletanud. Igastahes huvitavam enamus unenäost algas siis, kui ma tulin tagasi Tartusse ~10 aastat hiljem ning isegi korralikult ei mäletanud, mis ma kogu selle aja teinud olin.
NB! Kõik tegelased (kelle kohta pole just öeldud võõras), on mu reaalsed tuttavad. Kui minu arvamuse kohaselt võib tekst (mis on mu katastroofiliselt ebanormaalse alateadvuse vili) mõjutada kellegigi arvamust nende või ka minu suhtes, on nimede asemel antud ainult eesnime esimene täht. Need, kes teavad, kellest jutt, saavad sellest ka aru.
Esimene asi, mida ma selgelt nägin, oli kasvav keeristorm Riia-Pepleri nurga lähistel. Enamus maju on mahajäetud ja lagunenud ning ma ei näe ühtegi võimalust varjuda. Mu kõrval seisis võõras mees ja nähes mu segadust, kutsus endaga kaasa.
Mind juhatati väiksesse tuppa, kus põrandatel ja voodites magas paar täiskasvanut ning palju erineva vanusega lapsi. Nad jagasid mitme peale väikseid tekke ja need, kellele tekki ei jätkunud, magasid linade all. Kõigil oli ilmselgelt külm.
Ma tundsin ära pereema. Kuigi talle üldse mitte sobivate blondide juustega, oli ta nägu ajast peaaegu puutumata jäänud. E ei olnud rõõmus mind nähes. Ma küsisin, kas need kõik on tema lapsed ja E vastas, et jah, ta töö tagajärjed, sest kaitset pole kusagilt saada enam tänapäeval, ning seejärel palus ta mul lahkuda. Tema abikaasa (see sama võõras mees) palus aga tungivalt, et ma võiksin jääda tormi lõpuni, ning lõpuks E ka nõustus.
Võtan vastu otsuse minna otsima inimest, kellest ma selle kümne aasta jooksul kõige rohkem mõeldnud olin - T-d. Tuttavate nägude otsinguil satun sadamaäärsele turule, kus ma vaevu tunnen ära ülikonnas ning torukübaras tugevasti meigitud Atsi. Tema mind ilmselgelt ära ei tunne, aga ta teab, kellest ma räägin, kui ma tema käest T kohta küsin. Ats osutab lähedal seisva inimese peale ja soovitab tema käest küsida. See on Ave. Ta näeb välja täpselt samasugune nagu minevikusgi. Tema oskab mulle anda aadressi, mis on kusagil Annelinna lõpus. (maja number oli 36, tänava nime ei mäleta)
Võtan ette pika teekonna mööda jõe äärt. Unenäole kohaselt on liikumine raskendatud. Aga mu leidlik mõistus leiutas üha uusi liikumisviise (nt liuglemine), mis mind siiski edasi viisid. Kusjuures siis olin ma aru saanud, et see on unenägu, aga ma hoidusin ärkamast, sest ma tahtsin nii väga näha, mis T-st saanud on...
Kasutades ära oma võimu unenäo üle, toon ma vastava aadressi endale lähemale.
Annelinna ei ole enam. Kõik suures majad on blokkideks lammutatud ja nendest on ehitatud uusi hooneid. Otsitud paiga ees käib parasjagu laat, aga ma ignoreerin seda.
Jõuan siis maja juurde ja esimene, keda ma näen, on Edvin. Ka tema ei ole eriti muutunud. Jooksen ta juurde ja kallistan ning ta kallistab vastu. Hetk hiljem saab ta ka aru, keda ta kallistab. Seal on veel palju inimesi, keda ma tunnen, kõiki enam ei mäletagi.
Istun Tõnise kõrvale, kes madalal pingil istudes näeb välja väga vana. Ta on ilmselgelt masenduses. Ma tahan talle keäd ümber panna, teda lohutada, kuid ta ei luba. Tema partner Tiivi oli just hiljuti surnud.
Ma pöördun paljude poole, kes aastaid tagasi minust huvitatud olid, otsides mingitki lähedust, lohutust pikale eemalolekule, kuid kõik on kellegagi seotud. Veidi kiilanev Juku tutvustab mind majas elava grupi juhile - Xin on ilma habemeta ja pime, tema kõrval on nahkriietes piitsaga Genky. Ma palun tal kõik sealviibijad kokku kutsuda (millegi pärast on ainus, kes ei tule, just T) ning seletan neile, et see on unenägu. Tõnis ütleb mulle, et ta teab seda, ja äkki me näeme kõik lihstalt sama und.
Siis astubki välja T. Ta on kohutavalt juurde võtnud. Näol ükskõikne ilme, kohendab ta oma riideid, et katta paremat rinda, mis oli paljas, sest ta oli tõenäoliselt last toitnud. Ma seisan ja vaatan teda hetkeks tühja pilguga. See polnud see, mida ma ootasin. Siis aga viirastub mu silme ette pilt temast nooruses, naeratav ning üleni särav. Suutmata emotsioone tagasi hoida, viskun kujutluspildi poole, surun ennast vastu teda ning hakkan hüsteerilist nutma ning karjuma. Vaikselt muutub kujutlus reaalsuseks, kuid ma ei näe seda enam.
T lihtsalt seisab seal ja laseb mul nutta. Ta ei mäleta mind enam.
Ma just avastasin, et esimene lõik unenäost sai kirja minevikuvormis, kuid kõik ülejäänud olevikus, aga see pole vist eriti oluline, sest ma ei viitsi seda enam parandama hakata.
Igastahes on veider, keda mina (ilmselgelt alateadlikult) veel oluliseks pean...
No comments:
Post a Comment