See on mu esimene blogi, esimene postitus, aga tegelikult juba väga mitmes fail.
Nagu näha on kõik pealkirjad ja kõik muu nänn siin inglise keeles, aga tekst siiski armsas emakeeles. Keelevalik on vähemalt neli korda läbi, järele ja ümber mõeldud, aga kuna mõte voolab nii paremini ja mure kirjavigade pärast on kordades väiksem, jääb asi nii (kuniks ma ümber mõtlen.)
Niisiis... Arvestades sellega, et enamus rahvast, kes siia tõenäoliselt satub, tunneb mind niikuinii ning ülejäänud pole olulised, jääb igasugune tutvustav osa nüüd ära.
Huvitav fakt: Siin oli päris suur hunnik tutvustavat teksti, mille ma maha kustutasin, sest ma polnud sellega rahul.
Kell läheneb südaööle (hetkel vasakult), aga homme on plaanis järjekordselt kell 5 ärgata, et anaali (matemaatiline analüüs) õppida. Mul nimelt puudub igasugune motivatsioon õhtuti õppimiseks ja hommikul on üldjuhul pea värskem. Ühesõnaga vabandused, vabandused, vabandused...
Lükates asjad jälle nii kaugesse tulevikku kui vähegi võimalik, tapan ma ennast viimase hetke õppimisega. Aga ma ei oska ju teisiti. Sellepärast ongi kooliga jama, aga ehk mu anne ennast viimase piiri peal (aga samas kahtlaselt edukalt) kõigest läbi vedada pole mind veel maha jätnud.
Samas olen ma suuremalt jaolt õnnelik (ja miks mitte ka "lokaalselt tükiti sile"). Mulle on meelde tulnud, kui kohutav ja kaunis tunne on igatsus. Soov olla kellegagi koos, mis on lausa füüsiliselt tunda, on üks tugevamaid emotsioone üldse. Kas see tähendab, et ma naudin kaugsuhet? Toitun igatsusest, kokkusaamistest ja taas lahknemistest? Võib-olla tõesti. Aga see on minu moodus armastada.
Seoses õnnelik olemisega tuli mulle meelde miski, mille ma kirjutasin umbes kaks kuud tagasi ja mis mul salasõnaga (mida ma tõesti mäletan) kaitstult veel arvutis on. On aeg anda põhjust blogi nimele ja oma kõige veidramaid mõtteid avaldama hakata.
Seletuseks võin ainult öelda, et kirjutis on valminud öösel, pärast kahtlasi vestlusi veelgi kahtlasema inimesega, kuid hoolimata sellest, et kasutatud ideed teevad minust hullumajakandidaadi, on kogu asjal siiski tõepõhi taga.
Nagu näha on kõik pealkirjad ja kõik muu nänn siin inglise keeles, aga tekst siiski armsas emakeeles. Keelevalik on vähemalt neli korda läbi, järele ja ümber mõeldud, aga kuna mõte voolab nii paremini ja mure kirjavigade pärast on kordades väiksem, jääb asi nii (kuniks ma ümber mõtlen.)
Niisiis... Arvestades sellega, et enamus rahvast, kes siia tõenäoliselt satub, tunneb mind niikuinii ning ülejäänud pole olulised, jääb igasugune tutvustav osa nüüd ära.
Huvitav fakt: Siin oli päris suur hunnik tutvustavat teksti, mille ma maha kustutasin, sest ma polnud sellega rahul.
Kell läheneb südaööle (hetkel vasakult), aga homme on plaanis järjekordselt kell 5 ärgata, et anaali (matemaatiline analüüs) õppida. Mul nimelt puudub igasugune motivatsioon õhtuti õppimiseks ja hommikul on üldjuhul pea värskem. Ühesõnaga vabandused, vabandused, vabandused...
Lükates asjad jälle nii kaugesse tulevikku kui vähegi võimalik, tapan ma ennast viimase hetke õppimisega. Aga ma ei oska ju teisiti. Sellepärast ongi kooliga jama, aga ehk mu anne ennast viimase piiri peal (aga samas kahtlaselt edukalt) kõigest läbi vedada pole mind veel maha jätnud.
Samas olen ma suuremalt jaolt õnnelik (ja miks mitte ka "lokaalselt tükiti sile"). Mulle on meelde tulnud, kui kohutav ja kaunis tunne on igatsus. Soov olla kellegagi koos, mis on lausa füüsiliselt tunda, on üks tugevamaid emotsioone üldse. Kas see tähendab, et ma naudin kaugsuhet? Toitun igatsusest, kokkusaamistest ja taas lahknemistest? Võib-olla tõesti. Aga see on minu moodus armastada.
Seoses õnnelik olemisega tuli mulle meelde miski, mille ma kirjutasin umbes kaks kuud tagasi ja mis mul salasõnaga (mida ma tõesti mäletan) kaitstult veel arvutis on. On aeg anda põhjust blogi nimele ja oma kõige veidramaid mõtteid avaldama hakata.
Seletuseks võin ainult öelda, et kirjutis on valminud öösel, pärast kahtlasi vestlusi veelgi kahtlasema inimesega, kuid hoolimata sellest, et kasutatud ideed teevad minust hullumajakandidaadi, on kogu asjal siiski tõepõhi taga.
Kas ma olen praegu õnnelik? Õnn on minu jaoks nii raskesti defineeritav asi. Õnn on vabadus. Vabadust ei ole aga võimalik selles reaalsuses saavutada. Selles niivõrd ebareaalses reaalsuses. Kas sellepärast ma loodangi “üles ärgata”? Alati on olemas midagi reaalsemat...
See ongi see mina, keda keegi ei tunne. Kuigi reaalsuse osa, tunnen ma ennast kohati niivõrd kaugel kõigest, mis mu ümber toimub, et kõik nagu kaotaks tähtsuse. Isegi anime tundub reaalsem reaalsusest, puudutades tihti sügavamalt mu hinge, kui ükski reaalne olukord või isegi inimene seda teha suudaks. ...Subaru...
See on see päris mina, kes armastab traagikat, sest see jätab vähemalt mingi jälje. Sellest vist tuleneb ka minu kiindumus õnnetutesse või raske (et mitte ometi üledramatiseerida asja öeldes traagilise) minevikuga inimestesse. Asi polegi ehk niivõrd selles, et ma sooviks aidata või lohutada. Pigem ma tahan midagi ilusat tunda. Sest traagika on ilus.
Võib-olla sooviks minagi seda suuremal määral oma ellu. Mulle meeldiks olla õnnetu põhjusega. Kas see teeb mind imelikuks? Ma lihtsalt tahan tunda midagi, mis ei ole nii kuradi pinnapealne... Ehk see tooks mind rohkem reaalsuse juurde tagasi?
Mul hakkab endal ka imelik seda lugedes hetkel.
Igastahes... On hilja ja anaal ootab! Loodetavasti ei jää see mu ainsaks postituseks blogimaailmas.
Igastahes... On hilja ja anaal ootab! Loodetavasti ei jää see mu ainsaks postituseks blogimaailmas.
No comments:
Post a Comment