The saddest dreams

Käisin Vilniuses Gaudeamusel, mis oli iseenesest tore üritus, aga see, millest ma tegelikult kirjutada tahan, on unenägu, mida ma seal esimesel ööl nägin.
Tegu on ühega kõige kurvematest unenägudest, mida ma näinud olen ning kuigi ma tean, et see ei olnud reaalne ja ma ei ole tegelikult millekski kohustatud, kirjutan ma selle peaasjalikult üles sellepärast, et ma lubasin.

Mul diagnoositi haigus. Seda ei saa ravida ning tõenäoliselt viib see mind hauda kahe aasta jooksul samal ajal aeglaselt kuid järjepidevalt mu mõistust süües. Väidetavalt sarnaneb selle lõppfaas sügavale skisofreeniale ning vähemtuntud kõrvalmõjuna on enamus selle põdejaid harukordselt loomingulised.
Tänu sellele viimasele oligi loodud rahvusvaheline online kogukond, mis pühendus sellele, et iga liige (kes kõik seda haigust põdesid) jätaks enne oma surma endast midagi maha - raamatu või jutu. Foorumis oli keelatud mainida oma haigust. Sinna postitati katkendeid ja konseptsioone oma valmivatest teaostest ning pakuti tagasisidet ning ideid ka teistele. Meil oli isegi oma kirjastus.
Foorumi looja, juhataja ning tõenäoliselt ka põhiline rahastaja oli Tema. Noor, pikk, aga haiglaslikult kõhn tumedapäine (gei) mees, kes samuti seda haigust põdes. Just Tema mind sinna kutsuski ning kohe alguses sain ma temaga väga lähedaseks. Ta lihtsalt säras oma optimismis selle ettevõtmise ning tegelikult kogu maailma suhtes.
Reaalsustaju alles hoidmiseks oli tal omamoodi "palve", mida ta kordas iga korda, kui haigusnähud hakkasid peale tulema. Kord oli see isegi foorumi kokkutulekul, kus täiesti ootamatult vabandas ta ennast seltskonnast ning veidi aega hiljem avastasin ma ta kõrvalruumist seda korrutamas. Palve ise ol inglise keeles ning koosnes viiest-kuuest lausest, millest esimene oli "Time is my enemy". Rohkem ma kahjuks sellest ei mäleta.
Just Tema õpetas mind ennast leidma. Oli kord, kus me käisime temaga koos poes ning ma leidsin sellise pika lehvivate hõlmadega rohelise mantli, mis mulle nii kohutavalt meeldis, et ma selle ka kohe ära ostsin. See põhjustas konflikti mu emaga, kes süüdistas selles mu haigust - et muidu ma ei kannaks sellist lollust. Ma üritasin seletada talle, et see ei ole kuidagi sellega seotud, aga tema arvas endiselt, et ma peaks oma haiguskäigu veetma võimalikult vähe silma torgates ning üldse mitte foorumi rahvaga tegemist tegema. Edasi suhtlesingi ma oma saatusekaaslastega salaja.

Ma olen küllaltki kindel, et alguses ma ei elanud Temaga samas riigis, aga mingi hetk kolis ta mulle naabrusesse. Siis ma käisin tal esimest korda külas. Ta korter oli väga väike ja lihtne ning kõige tähtsamal kohal selles oli raamaturiiul. Riiulis olid kõik raamatud ning kõik kogumikud, mis on kunagi meie foorumist alguse saanud. Neid oli mitukümmend ja rohkemates eri keeltes kui ma suutsin kokku lugeda. Umbes pooltel raamatutel oli küljes väike lipuke ja must lint. Lipuke oli riik, kust autor pärit oli ning must lint täendas seda, et ta on juba meie seast lahkunud. Alles siis sain ma aru, kui kaua ta tegelikult juba haige olnud on. Ta on elanud kauem kui paljud, kelle haigus avastati temast märksa hiljem. Sellesse naeratavasse näkku vaadates ei näinud ma aga ühtegi märki sellest.
Paar nädalat pärast külaskäiku ei kuulnud ma temast midagi. Inimesed foorumis olid mures. Käisin mitu korda ta ukse taga, aga kedagi polnud.
Siis ühel päeval koju jõudes kuulsin ma dušši jooksmas, kuigi ma teadsin, et mu ema ei saa sel hetkel kodus olla. Avasin vannitoa ukse ja vannis jooksva vee all seisis Tema. Ta oli alasti, kõhnem kui kunagi varem ja esimest korda nägin ma tema puusal tätoveeringut - see oli kergelt steampunk stiilis kell. Pilk, mis ta silmis oli, peegeldas hullumeelsust.
Sõnagu lausumata keerasin ma kraani kinni, mässisin talle räti ümber ning aitasin ta vannist välja. Pannes ta tugitooli enda vastas hakkasin ma talle dikteerima tema oma palvet. Alguses ta ei reageerinud sellele, agama kordasin seda veel ja veel ning lõpuks hakkas ta mu sõnu kordama. Ma nägin ta pilku aeglasemalt selginemas.
Täiesti ootamatult hakkas ta nutma. Ma olin teda alati näinud tema ülioptimistlikus olekus, nii et see mõjus veel eriti traumeerivalt. Ma istusin ta tugitooli käetoele ning võtsin tal ümbert kinni. Ta nuttis kaua kuni lõpuks vaatas mulle otsa ning ütles ahastust täis häälel: "Mul ei ole raamatut!"
Siis ma lubasingi.. ma lubasin, et ma kirjutan temast, et teda ei unustata, et kõik, mis tema maailmale andis saab jäädvustatud.
Rohkem me ei rääkinud. Varsti ta suri.