Liability

Ma väga tahaks midagi siia kirjutada. Algust olen teinud juba mitu-mitu korda, aga sõnad ei tule lihstalt välja...

Elu on imelik. IGAV, aga imelik. Tõepoolest kuluks natuke draamat ära, kuigi ma seda hiljem kahetseksin. Tundub, nagu ma ei oleks võimaline paigal seisma. Vaja on kuhugi poole liikuda - kas edasi või siis tagasi, aga liikuda.
Ma istun tööl. Nagu umbes iga päev. Mängin HoN-i või dotat või brausin niisama. Koolis käin kordades vähem, kui ma peaksin, aga ma nagu ei hooli enam. Kodus on liiga tihti üleüldist vaikimist, aga vähemalt ma ei ärritu enam asjade peale nii lihtsalt... või, noh, ärritun, aga ei reageeri üle. Vahepeal nagu toimub midagi siin või seal, aga midagi uut ei ole.
Reisist kajama jäänud vabadusetunne on täielikult vaibunud. Eks oma osa ole siin ka tööl, mis on kõige tuimestavam asi, mida ma oma elu jooksul kogenud olen!

Ma igatsen inimesi enda ümber. Kõiki neid, keda ma peaaegu perekonnaks pean. Tartu on kaugel ja erinevatel põhjustel ei saa ma minna üritustele, kuhu ma väga tahaksin. Aga ärge mind veel ära unutage, ma vajan teid! ._.