Lõpuks jõudis ta maailma ääreni. Seistes seal, kõrvulukustava tühjuse piiril, vaatas nooruke tütarlaps tagasi minevikku.
Meenusid inimesed. Kõik need, keda ta pidas kalliks - ehk isegi liiga kalliks, et neile mitte haiget teha - ning kelle nimel ta oli siia tulnud, kuid samuti inimesed, keda ta vihkas, sest nad olid õpetanud teda vihkama. Valik oli veel tegemata.
Huvitav, kui paljud neist kõigist päriselt olemas olid?
Tegelikult ei ole vaja ei viha ega armastust, et maailma hävitada, kuid inimloomus nõuab ettekäänet. Ta ei olnud esimene, kes oli nii kaugele jõudnud, kuid ealeski varem polnud tühjus näinud niivõrd tugevaid emotsioone. Ehk on tema esimene, kes saab sellega hakkama.
Nooruk vaatas otse tühjusesse. Mitte sellepärast, et lainetav pimedus oleks olnud meelitav, vaid pigem kartis ta sellele selga pöörata. Armastus maailma vastu oli niivõrd tugev, et see tegi füüsiliselt haiget, kuid hirm pimeduse ees ei kao nii lihtsalt.
Taganemisteed polnud. Olid vaid tema ja maailm ning tühjus nõudis ohvrit.
Kas pole mitte üllas ohverdada ennast, et päästa kõik, millest sa vähegi hoolinud oled, teadmata, mis tuleb pärast surma? Me kõik loodame, et seal siiski on midagi. Tühjus on liiga lõplik. See tähendab kogu isiksuse kadumist. Kuidas saab keegi olla nii ennastohverdav?
Kogu oma julgust kokku võttes pöördus tüdruk ümber ning küünitas maailma poole, justkui veidraks lahkumiskallistuseks. Kuid valik tema südames oli juba tehtud. Tühjus tema selja taga muutus sügavamaks. Maailm vihises läbi väikese, väljasirutatud kätega keha unustusse, talletades samas kõik hea ja halva, kogu ilu ja kogu kurjuse, südamesse, mis kuulus esimesele ning viimasele inimesele, kes ta reeta suutis. Lõpuks saabus vaikus. Isegi tühjus ei karjunud enam oma hääletul moel. Rahu.
Kõige olulisem oli ju alles. Tüdruk hoidis kinni oma isiksusest, mis oli nüüd kogu maailma mälestuste võrra rikkam. Ta oli tühjuse jumal. Surematu, sest surm suri koos maailmaga.
Möödus lõputu aeg. Jumal ei mäletanud enam, et tema mõistus on piiratud. Mälu ei suutnud enam haarata kogu Maailma ning tema isiksust ning just viimane hakkas hääbuma.
Mängides mõttega Maailmast, elas Jumal sellesse üha enam sisse. Ta lõi endale uue keskkonna - hoopis tuttavama kui tühjus. Uuesti kohtus ta inimestega, keda enam ammu polnud, kuid armastus nende vastu jäi. Ning jumalast sai jälle tüdruk, kes armastas ja vihkas ja oli inimene.
Kuid miski tundus vale. See oli nagu unenägu, kust iga hetk võiks üles ärgata. Ainus, mis oli õige, olid emotsioonid. Hoides neist kinni nagu talismanist, võttis Jumal, Maailma Reetur, kuid siiski noorusest ning armastusest põlev hing ette oma sajatuhandenda rännaku maailma piirile.
Meenusid inimesed. Kõik need, keda ta pidas kalliks - ehk isegi liiga kalliks, et neile mitte haiget teha - ning kelle nimel ta oli siia tulnud, kuid samuti inimesed, keda ta vihkas, sest nad olid õpetanud teda vihkama. Valik oli veel tegemata.
Huvitav, kui paljud neist kõigist päriselt olemas olid?
Tegelikult ei ole vaja ei viha ega armastust, et maailma hävitada, kuid inimloomus nõuab ettekäänet. Ta ei olnud esimene, kes oli nii kaugele jõudnud, kuid ealeski varem polnud tühjus näinud niivõrd tugevaid emotsioone. Ehk on tema esimene, kes saab sellega hakkama.
Nooruk vaatas otse tühjusesse. Mitte sellepärast, et lainetav pimedus oleks olnud meelitav, vaid pigem kartis ta sellele selga pöörata. Armastus maailma vastu oli niivõrd tugev, et see tegi füüsiliselt haiget, kuid hirm pimeduse ees ei kao nii lihtsalt.
Taganemisteed polnud. Olid vaid tema ja maailm ning tühjus nõudis ohvrit.
Kas pole mitte üllas ohverdada ennast, et päästa kõik, millest sa vähegi hoolinud oled, teadmata, mis tuleb pärast surma? Me kõik loodame, et seal siiski on midagi. Tühjus on liiga lõplik. See tähendab kogu isiksuse kadumist. Kuidas saab keegi olla nii ennastohverdav?
Kogu oma julgust kokku võttes pöördus tüdruk ümber ning küünitas maailma poole, justkui veidraks lahkumiskallistuseks. Kuid valik tema südames oli juba tehtud. Tühjus tema selja taga muutus sügavamaks. Maailm vihises läbi väikese, väljasirutatud kätega keha unustusse, talletades samas kõik hea ja halva, kogu ilu ja kogu kurjuse, südamesse, mis kuulus esimesele ning viimasele inimesele, kes ta reeta suutis. Lõpuks saabus vaikus. Isegi tühjus ei karjunud enam oma hääletul moel. Rahu.
Kõige olulisem oli ju alles. Tüdruk hoidis kinni oma isiksusest, mis oli nüüd kogu maailma mälestuste võrra rikkam. Ta oli tühjuse jumal. Surematu, sest surm suri koos maailmaga.
Möödus lõputu aeg. Jumal ei mäletanud enam, et tema mõistus on piiratud. Mälu ei suutnud enam haarata kogu Maailma ning tema isiksust ning just viimane hakkas hääbuma.
Mängides mõttega Maailmast, elas Jumal sellesse üha enam sisse. Ta lõi endale uue keskkonna - hoopis tuttavama kui tühjus. Uuesti kohtus ta inimestega, keda enam ammu polnud, kuid armastus nende vastu jäi. Ning jumalast sai jälle tüdruk, kes armastas ja vihkas ja oli inimene.
Kuid miski tundus vale. See oli nagu unenägu, kust iga hetk võiks üles ärgata. Ainus, mis oli õige, olid emotsioonid. Hoides neist kinni nagu talismanist, võttis Jumal, Maailma Reetur, kuid siiski noorusest ning armastusest põlev hing ette oma sajatuhandenda rännaku maailma piirile.
No comments:
Post a Comment