Elves

Nagu näha, ei suutnudki ma eelmise kuu jooksul siiski piisavalt postitusi teha. Kogu mu kaunis süsteem on rikutud! Samas on mul nüüd vabadus kirjutada täpselt nii palju, kui soovi on.

Kellaaeg pole hetkel vastav, et eriti sügavasisulist teksti kirjutada. Sellised asjad tuleb jätta siiski hilisteks õhtutundideks. Aga kirjutaks ühest unenäost (jälle). Natuke sürr see on, aga omamoodi ilus siiski.

Ma seisan väikse grupi inimestega kusagil mägedes. Need on enamjaolt mu endised klassikaaslased, kuid mõned on ka dotamängijad, kellest osasid ma reaalselt isegi näinud pole. Me ootame kedagi koos mõningate haldjatega (LOTRi stiilis), kes kannavad pikkasid oda taolisi relvi.
Läheneb grupp vibusid kandvaid haldjaid, kes jäävad seisma paarikümne meetri kaugusele. Haldjad tervitavad üksteist. Nimelt seisneb tervitus selles, et vibudega haldjad lasevad korraga nooled väga napilt vastasgrupi pea kohale kaljusse ning odadega haldjad "ründavad" neid, kuid viimasel hetkel lükkavad oma oda hoopis nende selja taha nooletuppe. Siis paistavad suhted soojenevat ning liidrid hakkavad omavahel juttu rääkima.
Odadega haldjate juht näitab meie poole ja ütleb, et meie oleme "spetsiaalsed sõdurid" ja et selles suures sõjas, mis parasjagu käib, saab meist palju kasu olema.

On viimane öö enne lahingut. Sama grupp (ilma haldjateta) veedab aega mu vanaema maja ülemise korruse korteris. Meeleolu on sünge. Me teame, et meie missioon on enesetapp.
Ma otsustan teha midagi, et me ei unustaks oma lahingukaaslasi. Selleks annan ma igale kaaslasele mingi asja, mis kahtlaselt meenutab Skull Destruction Manuali Archlordist , öeldes samal ajal igale numbri ühest kaheksateistkümneni (sest täpselt nii palju meid on).
Number kaheksa ajal peatun ma oma gümnaasiumiaegse klassivenna juures. Ma üritan meenutada ta nime, kuid ta jõuab must ette; ütleb oma nime ning on pettunud, et ma seda ei mäleta.
Number kolmteist on mu kooli huvijuht Uve, kes kardab, et see number toob talle halba õnne.

Hommik saabub veidi liiga vara. Päike tõuseb silmapiiri tagant ja on punasem kui kunagi varem. Maailm akna taga, muutub järjest punasemaks. Miski minus mõistab, et nad näevad meid. Keegi minu kaaslastest kaob järsult, kuid mina enam ei hooli. Punane valgus on niivõrd lummav. Maailm lõppeb taas.