Macikoha pealt pole tagasi helistatud. Võib juhtuda, et ma jätsin oma pisikese närviminekuga endast liiga halva mulje... aga ma olin närvis ainult selle pärast, et ma niiväga tahtsin seda kohta. Aga see selleks.
Eile oli proovipäev ettekandja koha peal. Päev jäi lühikeseks kuna vihma hakkas sadama ning terrass pandi varakult kinni, mis oli hea, sest proovipäeva eest palka ei maksta. Niisiis tegin ma ainult kaheksa tundi tasuta tööd, millest neli sai ka reaalselt midagi tehtud, ülejäänud aja lihtsalt ootasime olematuid kliente. Muidu oleks pindanud seal olema 11 tundi.
Töö on lihtsam, kui ma ootasin. Orjatöö küll, aga seltskond on vähemalt meeldiv ning soomlastele nende hommikuõllede serveerimine pole ka raske. Öötööd ma seal veel teinud pole, aga homme saab seegi nähtud. Loodan, et saan hakkama.
Praegu on enesetunne küll allapoole igasugust arvestust. Jalad ja käed valutavad, aga see oli ootuspärane ja möödub kiiresti. Mis paneb mind rohkem muretsema, on see peavalu, millega ma ärkasin ja mis pole siiani üle läinud. Praegu joon kohvi, sest see peaks natuke aitama tõsta vererõhku, mis tundub olevat päris madalas seisus omadega.
Tõenäoliselt läheb tööl käimine pika peale lihtsamaks.. Vähemalt ma loodan, sest hetkel mul muud valikut pole.
Täna öösel nägin ma unes Matit. Täpset olukorda ei mäleta, aga ma olin hõivatud tema elus hoidmisega, mis ei tahtnud eriti õnnestuda.
See on vist tingitud minu murest Mati pärast.. Ta tundub praegu kuidagi nii.. väike ja haavatav. Seda ei mõtle ma mitte paha pärast (kuigi peaks mainima, et ma avatsasin alles hiljuti, et ta on LÜHIKE, sest see on alles nüüd hakanud välja paistma).
Ta pole ainus, kelle pärast ma pidevalt muretsen, aga sellegipoolest ma arvan, et kõik läheb hästi.
Tahaks tagasi Tartusse jõuda varsti...
EDIT (veidi aega hiljem): Hommikukohvi võtab peavalu ära, aga teeb kõhu lahti.. on see siis hea või halb?
Eile oli proovipäev ettekandja koha peal. Päev jäi lühikeseks kuna vihma hakkas sadama ning terrass pandi varakult kinni, mis oli hea, sest proovipäeva eest palka ei maksta. Niisiis tegin ma ainult kaheksa tundi tasuta tööd, millest neli sai ka reaalselt midagi tehtud, ülejäänud aja lihtsalt ootasime olematuid kliente. Muidu oleks pindanud seal olema 11 tundi.
Töö on lihtsam, kui ma ootasin. Orjatöö küll, aga seltskond on vähemalt meeldiv ning soomlastele nende hommikuõllede serveerimine pole ka raske. Öötööd ma seal veel teinud pole, aga homme saab seegi nähtud. Loodan, et saan hakkama.
Praegu on enesetunne küll allapoole igasugust arvestust. Jalad ja käed valutavad, aga see oli ootuspärane ja möödub kiiresti. Mis paneb mind rohkem muretsema, on see peavalu, millega ma ärkasin ja mis pole siiani üle läinud. Praegu joon kohvi, sest see peaks natuke aitama tõsta vererõhku, mis tundub olevat päris madalas seisus omadega.
Tõenäoliselt läheb tööl käimine pika peale lihtsamaks.. Vähemalt ma loodan, sest hetkel mul muud valikut pole.
Täna öösel nägin ma unes Matit. Täpset olukorda ei mäleta, aga ma olin hõivatud tema elus hoidmisega, mis ei tahtnud eriti õnnestuda.
See on vist tingitud minu murest Mati pärast.. Ta tundub praegu kuidagi nii.. väike ja haavatav. Seda ei mõtle ma mitte paha pärast (kuigi peaks mainima, et ma avatsasin alles hiljuti, et ta on LÜHIKE, sest see on alles nüüd hakanud välja paistma).
Ta pole ainus, kelle pärast ma pidevalt muretsen, aga sellegipoolest ma arvan, et kõik läheb hästi.
Tahaks tagasi Tartusse jõuda varsti...
EDIT (veidi aega hiljem): Hommikukohvi võtab peavalu ära, aga teeb kõhu lahti.. on see siis hea või halb?
No comments:
Post a Comment